Vabadusristi Vennaskond – tutvustamist vajav idee

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Priit Silla

FOTO: Marko Saarm

EESTI VABADUSE RIST, lühemalt Vabadusrist, on vabadussõjas sangaritegusid teinute autasu. Selle on saanud 2076 Eesti meest ja kaks naist, peale nende veel hulk välismaalasi, kelle seas 600 soomlast. See seltskond moodustas sisuliselt Eesti aadelkonna. Sellesse kuuluvad ka sangarite järeltulijad, meie kaasaegsed. Et tänapäeval aadel enam ei kõla, nimetagem neid Vabadusristi Vennaskonnaks (vennaskond on teoloogilise määratluse järgi oma liikmete usulisel ja kõlbelisel osadusel põhinev ilmikorganisatsioon).

Milleks on meile XXI sajandil vaja sangarite vennaskonda – loodetavasti suudab meiepoolne maailmanurk läbi saada ilma verevalamiseta. Annaks taevas! Sõda pole aga ainuke oht, mis võib väikerahva maa pealt pühkida. See võib juhtuda ka rahvustunde hääbumise, mammonajahi, suurte rahvaste surve, niinimetatud globaliseerumise ja kodu mõiste hägustumise korral. Vabadusristi Vennaskond oleks teisigi mõttekaaslasi ühendav vastasjõud.

Vabadusristi Vennaskond ei ole kindlasti partei või erakond. Vennaskond ei aja killapoliitikat, vaid kaitseb eestlaste kultuuri, sealhulgas risustumisohus eesti keelt, kooliharidust ja riiklikke suursaavutusi nagu kommunismiohvrite memoriaal. Vennaskond kasutab Eesti vaba sõna võimalusi, et panna päitseid pähe niinimetatud peavoolumeedia ühtlustavale sõnavulinale.

Eestlased ei pea kaasa koogutama igale läänest tulevale narrusele ja idast saadetud ähvardusele. Nad teevad vahet abielu ja mis tahes muu kooselu vormi vahel. Eestlased teavad oma aegade algusest, et veri on paksem kui vesi ja käbi ei kuku kännust kaugele. Kes vastupidist väidavad, pole sõbrad.

Vabadusristi Vennaskonna võimalikke liikmeid, kelle esivanem Vabadusristi pälvis, võiks Eestis olla tuhandeid. Nendele peaks juurde arvama ka hiljem Eesti iseseisvuse eest võidelnud, represseeritud, kuid endale kindlaks jäänud noori (nüüd juba eakaid) ja verevalamise eest läände pagenuid, kel Eesti endiselt südames. Vennaskonda peaksid kuuluma ka Soome ja teiste sõbralike riikide kodanikud, kelle esivanemad pälvisid vabadussõjas võitlemise eest Vabadusristi. Soome on igatahes huvi tundnud.

Vabadusristi Vennaskonna moodustumine peaks olema üks sügavama tähendusega tegu Eesti 100. aastapäeva tähistamise juures. See hõlmab kogu aastasaja, seob iseseisvuse kättevõitmise, sellele järgnenud ebavõrdse võitluse Eesti taasanastajatega ja iseseisvuse taastamise sajandivahetusel. Kuivõrd iseseisvad me Euroopa Liidus oleme, on paratamatuse, mitte meie kui üksikliikme tahte küsimus.

Vabadusristi Vennaskonna kokkukutsumise mõtet hakkas selle aasta alguses tutvustama muinsuskaitse. Mitte küll organisatsiooni, vaid rohujuure tasandil. Meie tähtsamad ajalehed ja ajakirjad pole seni missiooniga liitunud. Küll on pooldajaid leitud riigikogust, hiljutiste vabadusvõitlejate hulgast, Kaitseliidust, Kindral Johan Laidoneri Seltsist ja Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendusest. Viimati mainitu tegutseb tarmukalt oma eestvõitleja Kerstin Kääriku juhtimisel ja on kujunemas Tartu Vabadusristi Vennaskonna keskuseks.

Praeguseni puuduvad vennaskonnal põhikiri, töökorraldus, peakeskus ja noor teovõimeline juhtkond. Algatajad, 80 aasta piires mehed, on esitanud vennaskonna idee, kuid edasine töö peab jääma noorematele. Oma mõtteid jagame meelsasti, kuid rohkemaks pole jõudu.

Praeguses poliitiliselt killustunud Eestis pole seni teist nii auväärset seltskonda, kes suudaks siluda meie kõigi muremuljutusi, kes julgeks kaitsta rahvuse põliseid arusaamu, meie kultuuri ja pühadusi. Astugem ette!

Tagasi üles