Hoia tundlad avatuna!

Anneli Kikkas Foto: Erakogu

KUI MA OMA beebiga kunagi koduseks jäin, tundus mulle õige pea, justkui kogu elu vihiseks minust mööda ja ma jään oma töövaldkonnas kõikidest rongidest maha. Tundsin oma lapsest suurt rõõmu: oli tore saaremaiste kadakate vahel temaga koos päevi mööda veeretada ja näha iga päev uusi asju, mida ta tegi. Samas andis tunda seesmine rahutus, mis tekitas tunnet, et kui ma kahe ja poole aasta pärast tööle naasen, ei taha ilmselt keegi mind sinna tagasi. Sest minu turundusteadmised on aegunud. Sest minu sõnaseadmisoskus on jäänud ajale alla. Sest ma ei tea ega oska justkui enam mitte midagi ...

Selline mõtlemismuster tabab ilmselt paljusid väikeste lastega kodus olevaid loomult tegusaid emasid. Paljud neist jäävadki rongist maha, sest asendajana tööle võetud inimene tundub sellele kohale sobilikum ja väikelapse emale pakutakse alternatiivina talle enam mitte nii meeltmööda ametit.

Rongilt mahajääjate seas on palju neid, kes on olnud sunnitud lapse tuleku tõttu kooli pooleli jätma. Aeg liigub aina edasi ning kooli tagasi minna tundub ületamatu raskusena, sest kõik õpingukaaslased on juba ammu kooli lõpetanud. «Pole kedagi, keda seal tunnen, kellega koos koolitöid teha. Ja pealegi, mis see paber lõpuks mulle annab?»

Õigustusi leiame oma käitumisele ja tegudele alati. Ent kui tihti näeme tulevikupilti oma praeguste otsuste valguses? Kui palju hindavad meie lapsed tulevikus seda, et me nende nimel kooli pooleli jätsime ning leppisime madalama hariduse, sissetuleku ja enesehinnanguga? Ehk tasub juba nendesamade laste nimel uuesti koolitee jalge alla võtta ning saada julgus, enesekindlus, laiemad teadmised, erialased oskused ja avaram silmaring? Kas see muudaks meid paremaks ja tasakaalukamaks inimeseks ja ka lapsevanemaks?

KUI OLED sattunud sellise mõttemustri ringi, tasub esitada endale küsimus: kui ma kunagi vanas eas kiiktoolis istun ja oma elule tagasi mõtlen, siis kas see on see elu, mida meenutades olen õnnelik? Kas ma olen enda üle uhke ja kas seda on ka minu lapsed? Kui tundub, et selles pildis ei ole päris kõik nii, nagu soovin, siis mis on see, mida ma tahan? Miks on see, mida ma tahan, mulle tähtis?

Kui oled leidnud vastused enda seest, siis mõtle pikemas perspektiivis, mida peaksid tegema, mida ette võtma, et soovitu saavutada. Kui see on välja mõeldud, analüüsi järgmisena, mis on esimesed väiksed, kuid konkreetsed sammud, mida astuma hakata, ja millal need ette võtta. Pane need endale kirja, sest räägitakse, et kirjapandud eesmärkidel on komme hakata täide minema.

Muidugi ei lähe soovid täide, kui sa need sahtlinurka seisma jätad. Tegutseda tuleb. Mõtle läbi ka see, mis saab siis, kui sinu teele satub karisid ning sinu motivatsioon eesmärke ellu viia lööb kõikuma. Kas sul on kedagi, kes oskab sind innustada jätkama, kes aitab sul leida eesmärk üles ka siis, kui see kipub kaduma?

Kui räägitakse eesmärkidest, peab ju neid saama kuidagi ka mõõta. Mõtle läbi, kuidas sa tead, et oled oma eesmärgi saavutanud. Mille järgi sa otsustad, et nüüd on see käes ja ehk on aeg hakata uusi tulemusi püüdma?

Igal inimesel on madalseise. Nende keskel olles tasubki vaadata enda sisse ja mõelda, mis on see miski, mis mul silma särama paneb. Mida ma saan iseendale teha, et olla parem inimene?

TIHTI OTSUSTAVAD inimesed, et jätkavad või alustavad täiesti uue eriala omandamisega haridusteed. Elukestva õppijana tean omast käest, et see pole alati sugugi lihtne ja nii mõnigi kord võib teadmiste proovilepaneku eel tekkida tunne, et milleks see kõik.

Samas on tänapäeva õpe kas või kümne aasta tagusega võrreldes täiesti teistsugune. Kasutatakse sobilikke õppemeetodeid, arvestatakse õppija eripäradega ning toetatakse teda igakülgselt, et aidata tal oma tee lõpuni käia. Õpetajad ja koolitajad on tänapäeval loovad suunanäitajad, mitte pelgalt tarkuse jagajad. Enamikku neist on nauditav kuulata, sest nad on tasakaalukad ning armastavad oma tööd. Nii kandub see ka õppijani ning tark õppur leiab tera igast tunnist, igast loengust, igalt koolituselt.

Seega: hoia tundlad avatuna, haara uut ja huvitavat endasse ning ära kahtle endas! Kui seesmiselt kripeldab soov midagi muuta, midagi teisiti teha, hakka juba täna pihta! Mõtle, mida sa tahad, ning määra kindlaks tegevusplaan, mis aitab sul saada tasakaalukamaks inimeseks. Hakka tegutsema!

Meelespea

Seitse küsimust iseendale

• Mida ma tahan?
• Miks see on mulle oluline?
• Mis on tegevused, mida pean ette võtma, et soovitut saavutada?
• Mis on esimesed sammud, kui hakkan oma eesmärgi poole liikuma?
• Millal ma esimesi samme astuma hakkan?
• Kes on mulle toeks, kui mu motivatsioon hakkab kõikuma?
• Kuidas ma tean, et olen saavutanud selle, mida soovisin?

Boonusküsimus

• Kuidas ma ennast premeerin, kui olen esimesed sammud astunud?