Kuidas seitsmest kilost tökatist krõbe kõhutäide valmis võluda

Osa tainast pannakse juuretiseks kõrvale. Foto: Marko Saarm

Leib on eestlaste toidulaua pärisosa olnud juba aastasadu. Kui vanasti tehti seda igas majapidamises, siis nüüd tundub lihtsam müüja ees pangakaarti viibutada ning valmis vorstialune märsiga koju tarida. Siiski on üha enam neid, kes ka ise tainaga mässamist katsetada võtavad või vähemalt masstoodangule käsitööleiba eelistavad. Et aimu saada, kui keeruline üks leivategu on, marssisime sisse Viljandi Carameli pagarikotta.

Pean tunnistama, et ma pole kunagi suurem asi leivasõber olnud. Mulle ei mahu kuidagi pähe, miks pidid vanad eestlased järama seda musta tihket käntsakat, kui oleks võinud vabalt järvest kalu välja tirida või mõne maitsva metsise ragulkaga oksalt maha kõmmutada. Nii pole leib mulle kunagi ka kuidagi eriliselt püha olnud. See on toit nagu iga teine. Ma ei kipu seda suudlema, vaid annan endale lihtsalt aru, et toiduga ei mängita – olgu see siis leib, omlett või suflee.