Poliitilise eliidi ükskõiksus tõi kaasa väga kurva tulemuse

Mait Allas Foto: Erakogu

POLIITIKUD TULEVAD meediasse enamasti kahel põhjusel. Siis, kui nende arvamust ei võeta kuulda, ja siis, kui tuleb üldsusele märku anda, et midagi on väga mäda. Ma küll ei pea ennast poliitikuks, kuid põhjendused artikli kirjutamiseks on samad.

Oli kaunis juunikuu viimane kolmapäev, kui Viljandi vallavolikogu kogunes maalilise Võrtsjärve äärde korralisele istungile. Paraku istung nii meeldivaks ei kujunenud, sest ühe päevakorrapunktina arutati arengukava ning selle käigus tekkis tuline vaidlus.

Nii minu kui mitme teise voliniku suureks kurvastuseks ei olnud dokument midagi muud kui kehtiv arengukava pisikeste muudatustega. Rahvaesindajad tegid kohapeal ettepanekuid, kuidas oleks võimalik dokumenti parandada ja täiendada nii, et sellest saaks hea arengukava, mille najal valda arendada.

Üks väga tähtis teema puudutas mõõdikuid: kuidas mõõta seatud eesmärkide täitmist? Paraku teatas vallavanem Alar Karu, et kõikide eesmärkide täitmist polegi vaja mõõta. See tähendab: paneme praegu midagi paberile kirja, kuid me ei kavatse kunagi vaadata, kas kirjapandu saab reaalselt tehtud, sest hinnata pole seda millegagi.

Sellegipoolest lahkusin lootuses, et arengukava saab paremaks.

Siinkohal on oluline märkida, et märtsi lõpus korraldas Viljandi vallavalitsus Pühajärvel arenguseminari, mille peamine eesmärk oli anda sisend uuele arengukavale ja üldplaneeringu koostamisele. Seminarikutsel rõhutas volikogu esimees Kaupo Kase, et arengukava koostamine on pikk protsess ja selleks on vaja varuda aega. Asja kurb pool seisneb selles, et nendest aruteludest ei võetud arengukava koostamiseks sisendit, vaid helgete peade mõttetöö tulem lasti tuulde.

AUGUSTIS VOLIKOGU istungile minnes valdas mind kurbus, sest arengukavasse tehtud muudatused olid minimaalsed. Jah, lisatud olid üksikud pastakast välja imetud mõõdikud, kuid ka nendest polnud suures pildis kasu, sest enamikku eesmärke pole võimalik nendega mõõta ja eesmärkide sõnastus lonkas endiselt.

Küsimusele, miks ei ole ühtegi ettepanekut, mis sai eelmisel volikogu istungil suuliselt esitatud, sisse viidud, vastas Viljandi valla projektispetsialist Ilona Tiigi, et kõike ei saagi arvesse võtta ja kõik tuleb edastada kirjalikult.

Ma ei taha olla ülbe ja üleolev, kuid volinik ei pea ära tegema ametniku tööd. Kui volinik edastab istungil oma ettepanekud suuliselt, siis on tal õigus eeldada nendega arvestamist. Seda enam, et istungitest on videosalvestised.

Esitasin oma kõik juunis tehtud ettepanekud istungil taas suuliselt, lootes, et äkki suudetakse need nüüd üles tähendada. Läksime laiali teadmisega, et tuleme teema juurde septembris veel tagasi.

Edastasin oma ettepanekud kirjalikult. Tõsi, päev hiljem, kui oli tähtaeg, kuid siiski edastasin. Oma kirjale ma vastust ei saanud ja septembri lõpuks polnud arengukava augustiga võrreldes muutunud. Nüüd hakkas mul juba lihtsalt piinlik: kolme kuuga ei suudeta teha korrektuure ei suhtumises ega dokumendis!

JA JÕUAMEGI ASJA tuumani. Septembris mõistsin ma lõplikult, miks arengukava oli väga kehv juba juunis ja miks see ei paranenud ka pärast muudatusettepanekute tegemist: asi on laiskuses ja ükskõiksuses.

Sellest rääkimiseks peame minema tagasi aastasse 2014, kui toonane Viljandi maavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonna juhataja Kaupo Kase (toona ka Viljandi vallavolikogu aseesimees) oli maakonna arengustrateegia koostamise eestvedaja. Maakonna arengustrateegia põhjale ehitati üles ka Viljandi valla 2014. aastal vastuvõetud arengukava. Pole eriti raske taibata, miks koostati valla arengukava just maakonna arengustrateegia põhjal. Väga mugav on kasutada mingit näidist, olgu see siis sobiv või mitte.

Siinkohal tehti aga ränk viga, sest maavalitsuse ülesanded on kohaliku omavalitsuse omadega võrreldamatud. Maavalitsus oli valitsuse käepikendus maakondades, tema eesmärk oli teha järelevalvet ja viia ellu Eesti Vabariigi valitsuse otsuseid. Sellest tulenevalt käsitleti maakonna arengustrateegias vaid ettevõtluse teemat.

Kohalik omavalitsus on palju enamat kui vaid ettevõtlus ja selle toetamine. Meil on koolid, lasteaiad, noortekeskused, valla teised allasutused, teed ja palju muud, mida peab arendama, kuid nendest valdkondadest ei räägi dokument sõnagi.

Poliitilise «eliidi» (vallavanem, volikogu esimees ja teised koalitsiooni poliitikud) tahte puudumine korraliku dokumendi koostamiseks on loonud olukorra, kus Viljandi vallal on kehtiv arengukava, milles räägitakse vaid ettevõtlusest. Masendav, et meie valla kõrgemate isikute silmis on vald vaid äri ja sedagi valikulises tähenduses.

Eriti hästi ilmestas volikogu esimehe laiskust tõik, et kuigi volinik Rait Märtin tegi ettepaneku vaadata minu kirjalikud ettepanekud üle, lükkas volikogu esimees selle tagasi, kuigi volikogu töökord nõuab sellisel juhul muudatusettepanekute läbihääletamist. Lühidalt: opositsiooni liikmed võivad rääkida, palju tahavad, ega selle­pärast veel midagi muutuma pea.