Haldusreform on Viljandimaal läbi kukkunud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Enn Sarv

FOTO: Marko Saarm/Sakala

PEAGI MÖÖDUB aasta kohalikest valimistest ja riigikogu valimisteni on jäänud viis kuud. Paljud erakonnad ja poliitikud loodavad kindlasti, et haldusreformi küsimus pole enam päevakorral, sest reform on justkui tehtud. Ent seljataha ei saa jätta midagi, mis on ebaõnnestunud ja tuleb ümber teha.

Ei pidanud olema hiromant, et juba enne reformi öelda: ühtegi muret sellega ei lahenda, ääremaastumine saab vaid hoogu juurde.

Loomulikult on vahel vaja liita omavalitsusi, kes ei tule enam ise toime ja vajavad ülalpidamist. See ei ole halb. Kuid omavalitsuste liitumine või kohustuslik ühendamine peab toimuma argumenteeritud ja majandusloogilisel alusel. Haldusreformi seaduses oli ainult üks tingimus: vähemalt 5000 elanikku.

Tähtis pole mitte omavalitsuses elavate inimeste arv, vaid see, kui paljud neist tegutsevad tööturul ja milline on nende palgatase. Ligikaudu poole omavalitsuste tulust moodustab üksikisiku tulumaks, mis on otseselt seotud inimese teenitava töötasuga. Kui ühes vallas elab küll 5000 inimest, kuid neist enamik teenib miinimumpalka, siis see omavalitsus on märgatavalt halvemas olukorras kui vald, kus on näiteks 3000 elanikku, kes teenivad Eesti keskmist palka. Seega määravad omavalitsuste võimekuse kaks peamist faktorit. Esiteks: elanike sissetulek ehk ettevõtluse olukord omavalitsuses. Ning teiseks: omavalitsuse laenukoormus iga elaniku kohta ja võimekus seda hallata.

Kahjuks keeldusid nii Reformierakond kui Keskerakond, rääkimata sotsidest või isamaalastest, neid argumente kuulda võtmast.

KUI ME TEAME, et reform on ellu viidud valedel alustel ja teeb seetõttu olukorra ainult hullemaks, tuleb seda muuta. Just praegu on õige aeg sel teemal arutleda ja lahendusi välja pakkuda. Riigikogu valimistel on inimestel võimalus näidata toetust eri seisukohtadele, mis haldusreformi puudutavad.

Konservatiivide kindel seisukoht on, et haldusreform on tarvis ümber teha. Selleks peab kõigepealt võtma uuesti ette haldusreformi seaduse ning viima sisse kaks põhimõttelist muudatust.

Esiteks tuleb muuta omavalitsuste ühendamise aluseks olevat loogikat ehk tingimusi, mis määratlevad ise hakkama saava valla või linna. Tingimusteks peavad saama eespool mainitud majanduslikud argumendid ehk omavalitsuses elavate inimeste tööhõivemäär, keskmine sissetulek ja laenukoormus elaniku kohta.

Teine muudatus puudutab rahva kaasarääkimise õigust. Praegune seadus annab võimaluse vaid rahvaküsitluseks, mille tulemusi ei pea arvestama. Haldusreformi seaduses on vaja teha kohustuslikuks korraldada referendum, mis oleks siduv. See tähendab, et kui referendumil antakse ühinemisele punane tuli, siis seda ei tule. Referendumile peab loomulikult eelnema korralik teavitustöö ühinemise plussidest ja miinustest.

KINDLASTI KOSTAB lähiaastatel sõnavõtte, mis räägivad vajadusest teha Viljandimaal maakonnasuurune omavalitsus nagu Saaremaal. Saarlaste samm põrus haledalt. Referendumi kohustuslikuks muutmine ennetab sellise asja kordumist.

Ei saa välistada, et mõne piirkonna inimesed soovivad luua hoopis väiksemat omavalitsust ja taastada osaliselt haldusreformieelne seis. Neil peab olema selleks võimalus.

Omavalitsuse mõte seisneb selles, et kohalikku elu puudutavad küsimused otsustatakse inimestele võimalikult lähedal. Praegu ei tunne nad veel eriti reformi negatiivset mõju, sest ühinemislepingutesse kirjutatud kokkulepped teenuste kättesaadavuse kohta kehtivad järgmiste kohalike valimisteni ehk veel kolm aastat. Kuid pärast 2021. aasta valimisi ei kohusta enam ükski leping hoidma ja säilitama väikepiirkondade koole, kultuurimaju, raamatukogusid ega perearstipunkte. Just siis tuleb kätte teenuste kättesaadavust parandama ja raha säästma pidanud haldusreformi tulemus.

Lõpetuseks rõhutan veel kord peamist: haldusreformi seadus vajab ümbertegemist.

Tagasi üles