Meie ohutu elu on meie endi kätes

Peep Tobreluts Foto: Marko Saarm

ALUSTAN JUHTUMATA õnnetuse kirjeldusega.

Külaline Tartust jõuab Viljandisse, sõidab mäest üles ja tõusu lõpus märkab lamavat inimest. Ta peatab auto ja tõttab vaatama. Selgub, et lamaja hingab, kuid on teadvuseta. Kohe valib ta numbri 112 ja annab olukorrast teada. Häirekeskus otsustab saata kiirabibrigaadi ja küsib aadressi. Viljandis võhikuna vaatab külaline ümbrust ja loeb seinalt «Uus 4». Selge, aadress käes! Häirekeskus palub kiirabi saabumiseni paigale jääda ja lõpetab kõne. Minutid mööduvad, kuid abi ei tule.

Kas lugu lõppes traagiliselt või õnnelikult, pole siinkohal tähtis. See jutt oli ju väljamõeldis. Pigem peame küsima, miks nii juhtuda võib.

Viljandis on nimelt maja, mille seinal on kõrvuti tänava nimi Uus ja majanumber 4. Ma ei tea, miks see nii on, kuid 4 asemel peaks seal olema 41. Ehk siis kiirabi peaks otsima abivajajat hoopis teisest tänava otsast!

Mida sellest õppida? Seda, et tänavasildid, majanumbrid ja talutähised on ülitähtsad! Sealhulgas on oluline teabe nähtavus ja õigsus. Kui kuller ei leia aadressi, on mure. Aga kui kiirabi või tuletõrje saab valeinfo või ei leia teeotsa, siis see on suur jama.

NÜÜD, KUI PUUD ja põõsad on suve jagu suuremaks kasvanud, vaadake palun oma kodu ja kodukoha ümbruses ringi, kas kõik sildid ja numbrid on hästi näha. Äkki on midagi kadunud või pole vajalikku teavet kunagi olnudki.

Ühtlasi tasub üle kontrollida liiklusmärkide nähtavus. Lõigake avaraks talude sissesõidud, sest kui ka punast kukke pole oodata, on hea, kui oksad ei sega prügiautot või talvel lund lükkavat traktorit. Ning kui majal puudub silt, siis hankige üks iga ilmaga nähtav.

Kui sügisvihmaööl juhatada kiirabi stiilis «kollane maja sinise katusega», on abiandjatele sellest vähe. On ütlus «Öösel on kõik kassid hallid». Jah, meil on uhked andmebaasid, mida operatiivtöötajad saavad kasutada, kuid pärast valdade liitmist võib igasuguseid halbu üllatusi juhtuda. Oma eakat isa veensin selles, et talule on vaja head selget viita, just nimelt argumendiga: mis saab siis, kui kiirabi ei leia õiget teed üles?

Möödunud aastal Vana-Võidus vastuvõetud Eesti külade XII maapäeva manifestis seisab, et vajalik on suurendada kogukonnaliikmete teadmisi, oskusi ja valmisolekut kriisiolukordadega toime tulla. Arvan, et nii maal kui linnas on tarvis üle vaadata, kuidas elutähtis abi vajajani jõuab. Homseni saab esitada arenduskeskustele taotlusi kogukondliku turvalisuse taotlusvooru.

Tänavasildid, majanumbrid ja talutähised on ülitähtsad.

LÕPUKS RÄÄGIN tõestisündinud loo oma kogemusest.

Pärast isa surma jäi talu järeltulevatele põlvedele majandada. Aastatega oli kogunenud palju väheväärtuslikku kraami. Sõlmisin korraldatud prügivedu tegeva firmaga uue lepingu, saamaks suuremat konteinerit, et siis nagu kord ja kohus vanast sodist konteinerhaaval vabaneda.

Plaan on kulukas, kuid siiski odavam kui ise kõik kaugele prügilasse vedada.

Olin just saanud ühe panipaiga puhtaks ja konteineri täis, kui tuli prügiauto. Õigemini oli seda korraks kuulda ja juba oligi see läinud. Ilma minu prügita. Järgmisel päeval sain teada, et oli tühisõit, ja e-kirjaga saadeti foto sellest, kuidas paar kuuseoksa olid autot takistanud. Alles siis märkasin, et tee, mis oli sõiduautole läbitav, ei olnud veokile piisavalt lai.

Ei jäänud muud üle kui raiuda tee laiemaks ning jääda ­ootama järgmist prügiveopäeva. Seni aga on minu koristustööde plaan sassis, sest konteiner on ikka veel silmini täis. Õppige teiste vigadest!

AH JAA, ÜKS DETAIL VEEL: palun ärge pange teeotstesse või aianurkadesse punaseid helkureid! Need on liikluses vaid liiklusvahendi küljes, täpsemalt tagumise otsa tähiseks. Postkast või majanurk ei vääri punast helkurit, sest see annab vale signaali. Teeotstesse käivad sinised, valged või äärmisel juhul kollased helkurid.