SUURLINNA OMAST rohelisem ja inimmõõtmelisem linnaruum ning turvalisem liikluskeskkond, elujõuline, üksteist toetav kogukond – need olid väärtused, mida lootsin eest leida paarkümmend aastat tagasi Viljandisse elama asudes. Väiksemas kogukonnas arvasin olevat tõenäolisem, et igaüht märgatakse ning ka ühiseid väärtusi au sees hoitakse. Samuti pidasin väiksema kogukonna plussiks seda, et iga inimese panus terviku toimimisse on nähtaval, igaühe roll on oluline ning pole karta vastutuse hajumist.
Sisseelamine võttis aega, kuid ajapikku leidsingi siit selle kõik. Väikeste eranditega (mida ikka juhtub) kohtasin kõikjal inimesi, kes andsid iga päev suure panuse kogukonna toimimisse ja tegid seda südamega, sest hoolisid väga.
Võisin rääkida omaenda pereõe ja -arstiga, selmet oma muret automaatvastajale või perearstiliinile kurta. Kuulda pärast koolitunde või lasteaiapäeva tähelepanekuid oma lapse õpetajalt. Olla kindel, et lastevanemate arvamus on tähtis ka linna haridusjuhile, sest korraldus, mis mulle ehk vastukarva, võeti vastu lastevanemate enamuse ettepanekul.
Nägin, et õpetaja tuleb kõigepealt lapsele külla, et tolle lasteaiaga harjumine sujuvamalt kulgeks, ja helistab kohe, kui mu lapsel on keset päeva palavik tõusnud. Kogesin, et turumüüja ei paku kehva kaupa, vaid kutsub mind teisel päeval värskemat kraami ostma. Et naabrimees tuleb ütlema, kui näeb mu pärani autoust või põlema unustatud tulesid.
Kogesin omal nahal sedagi, et ehitaja helistab pärast tormi ja küsib, kas tema hiljaaegu pandud katusega on ikka kõik hästi. Et politsei teeb vajaduse korral imetlusväärset tööd ka ootamatult üksi koju jäänud koolieeliku rahustamiseks. Isegi seda, et kui olukord on kriitiline, tuleb perearst ka jõulupühal koduvisiidile.
Nende ja paljude teiste niisuguste pealtnäha ehk väikeste seikade taga on hinnalised väärtused, mis minu silmis teevad ühe väikese kogukonna tugevaks ja elujõuliseks.
PARAKU TUNDUB mulle, et nüüdseks on mu kodulinlaste suhtlusvalmidus ja motivatsioon ühiste väärtuste eest seista vähenenud ning kodulinn kogukonnana seetõttu hapram ja haavatavam. Ja mitte õnnetute asjaolude sunnil, vaid linnajuhtide sihipärase töö tulemusena.
Kui kooli tuli veebipõhine suhtluskeskkond Stuudium, kahanes samm-sammult lastevanemate vahetu suhtlus õpetajaskonnaga. Selleni välja, et gümnaasiumi direktor ühel vähestest lastevanemate koosolekutest otsesõnu teatas, et Stuudium ongi ainuke kanal suhtluseks kooli ja kodu vahel.
Nüüd on järg lasteaedade käes. Linnavalitsuse nõudel on toodud ka lasteaiaõpetaja ja kodu vahelisse suhtlusse kohustuslik vahendaja – seesama Stuudium. Kui vanem küsib ehmunult: «Miks?», kehitab kogenud lasteaednik vaid õlgu: «Selline on linnavalitsuse nõue.»
Kui peale koolide kadusid ka mitmest lasteaiast kokad ja köögid, lõpetasid paljud lasteaednikud lastega ühise toidu söömise. Lisaks seisavad nad küsimuse ees, kuidas korraldada lastele nüüd varem nii populaarseid toidutegemise õppetunde ja -mänge. Ja kellele peaks mudilane nüüd maitsva toidu eest tänusõnu lausuma? Või polegi ehk lapsel vaja enam rohkem teada, kui et toit tuleb termoskastis, ja koka asemel kiita autojuhti? Ent kuidas siis ellu jääda, kui ühel päeval termoskasti enam ei tule?
Kui koolidest ja lasteaedadest kadusid remondimehed, hakkasid asjad tasapisi lagunema. Esialgu oli seda vähe märgata, kuid päev-päevalt on saanud nähtavaks, mille kõige eest nood inimesed peaaegu märkamatult kogu aeg hoolt kandsid. Ei õpetajal ega direktoril ole alati silmi, et tähele panna kõike seda, mis oma tööd mõistvale remondimehele on päevselge ja iseenesestmõistetav, kui see jääb tema vastutusalasse – majja või õuele, mis tema hoolde usaldatud.
ÜKS VÕLUSÕNA, mis nende muudatuste põhjuseks tuuakse, on kulude optimeerimine, teisisõnu kokkuhoitud raha. Kuid mille arvelt kokku hoitud raha?
Mulle tundub, et kõige rohkem meie laste sotsiaalse ja füüsilise kasvukeskkonna arvelt. Ning ka nende inimeste arvelt, kelle senine südamega tehtud töö on nüüdsest usaldatud suurte kaugelt juhitavate kontsernide või jupikaupa juhutegijate kätte. Inimene, kes on mutrike suures ettevõttes, ei taju enesel kunagi nii suurt positiivset vastutust, kui tajub see, kes oma töö lõpptulemusest vahetult osa saab.
Võin mürki võtta, et 20 aasta eest ei olnud Viljandi rahasse arvutatuna nii rikas kui praegu ja polnud ka suure enamuse linlaste elatustase praegusega sarnane. Ometi tundub mulle, et kogukonnana oli Viljandi toona ühtehoidvam ja tugevam.
Siis, kui olime hiljaaegu üle elanud talongitalve ja tõelise puuduse, ei peetud lasteaia kokka ega kooli remondimeest luksuseks. Vastupidi: peeti loomulikuks ja tähtsaks, et ka väikesed üksused tulevad ise toime nagu peredki. Veidi utreerides: küllap oleks ka õhtusööki optimaalne teha mitte igas kodus eraldi, vaid vähemalt kvartalile. Ent miskipärast tundub mulle, et selle üle poleks keegi rõõmus.
Raha on väärtus, kuid ainult üks mitme teise väärtuse hulgas ja eduka kogukonna silmis sugugi mitte see kõige tähtsam. Mulle näib, et see tõsiasi on juba mõnda aega Viljandi linnavalitsuses piisava tähelepanuta jäänud. Ei ole tore, kui direktor peab aasta-aastalt lastevanematele kinnitama, et pole tema võimuses üht või teist asja muuta, tema peab täitma linnavalitsuse korraldust; ega normaalne olukord, kus kogu lastevanemate koosolek kulubki ära sellele, et tutvustada järjekordseid kohalolijate arvates kaheldava väärtusega korralduslikke uuendusi või nõudmisi, selmet rääkida sellest, milleks lasteaed ja kool ellu on kutsutud – lastest. Missugused on suhted klassis või rühmas, mis kellelegi rõõmu või raskusi valmistab ...
KUI INIMESED ei saa kogukonna toimimises tähtsates küsimustes piisavalt kaasa rääkida, võtab see neilt jõu ja tahtmise pühenduda. Nii võetaksegi käsuliin kilbiks ja püütakse lihtsalt toime tulla, teinekord ka halva mängu juures head nägu teha, kuid tore ei ole see kellelegi.
Selles valguses mõjub ka mõned aastad Viljandis praktiseeritud kaasav eelarve vaid pealiskaudse asendustegevusena, pigem mainekujunduse eesmärki teenida üritava kui sisulise töö vahendina.
Arvata võib, et seigad, mis siin isiklike kokkupuudete põhjal välja tõin, on terve linna kontekstis vaid murdosa toimunust. Sestap kutsun kaaslinlasi üles igal tasandil endiselt seisma selle eest, et me ei annaks käest järgmist tükikest oma sõltumatu kogukondliku toimetuleku võimest ning vahetu suhtlemise rõõmust ja oskustest.
Ühel hiljutisel suvehommikul oli mul lasteaia õue astudes au tervitada seal toredat töömeest, kes kastis liivakasti. Oma imestunud pärimise peale «Milleks seda tarvis?» sain vastuseks, et naljakas jah, pole temagi varem sellist tööd teinud, aga näe, nüüd paluti. Liiv pidavat kuiva ilmaga liialt tolmama.
Kui suured küsimused käivad üle jõu, tegeleme väikestega. Kas nii?