Majatäis suksudega seotud meeneid, ratsutamisvarustusest rääkimata

Hobustest ei saa Tiina Pakkonenil kunagi küllalt. Kuni ta ise neid pidada ei saa, käib ta ratsutamas ning kogub nendega seotud nipsasjakesi. Foto: Elmo Riig

Tiina Pakkonen töötab juba aastaid Viljandimaa veterinaar- ja toiduameti järelevalveametnikuna. Tõsise ametinimetuse kõrvale võib aga uhkelt lisada tiitli hobuseinimene. Tema armastus hobuste vastu sai alguse varajases lapsepõlves ja nende sõprust hindab ta seniajani kõrgelt. Et kitsukesel koduõuel päris ratsudele ruumi pole, kogub ta kõikvõimalikke hobustega seotud nipsasjakesi.

Suurema osa elust Suure-Jaanis veetnud Tiina nimetab end naljatlemisi aborigeeniks. «Linn on ju pisike, nii et mind võib maatüdrukuks nimetada küll,» leiab ta. «Päris suuri loomi mitte, aga kanu, jäneseid ja sigu mahtus ka meie elamisse.»

Tiina mäletab, et tahtis juba plikatirtsuna päris oma koera saada. «Sain kah, aga enne tegi isa minuga kõvasti tööd. Ütles, et enne ei juhtu midagi, kui õpetan seapõrsa käppa andma. Ja ma olin tõsimeeli valmis selle asja ära tegema! Isa küsis ka kogu aeg täiesti ootamatutel hetkedel olulisi küsimusi, et näha, kuidas ma loomaga eri olukordades toime tuleksin. Pidin kõik põhitõed selgeks saama ja isegi raamatuid läbi lugema, et koera saamiseks päriselt valmis olla.»