Kui palju on väärt ühinemisleping?

Siim Avi Foto: Elmo Riig / Sakala

TEADES RISKE ja tagajärgi, mida toob kaasa haldusreform, oli kaks aastat tagasi ainuõige, et ma püüdsin Kõpu vallavanemana «seadusandja sätestatud progressi» riigikohtus ära hoida. Kohtuotsuse tulemusest hoolimata võin sirge seljaga öelda: Kõpu valla iseseisvana säilitamise nimel sai tehtud kõik endast olenev.

TEADES RISKE ja tagajärgi, mida toob kaasa haldusreform, oli kaks aastat tagasi ainuõige, et ma püüdsin Kõpu vallavanemana «seadusandja sätestatud progressi» riigikohtus ära hoida. Kohtuotsuse tulemusest hoolimata võin sirge seljaga öelda: Kõpu valla iseseisvana säilitamise nimel sai tehtud kõik endast olenev.

Ühinemisläbirääkimistel Viljandi ja Suure-Jaani vallaga tuli teha raskeid valikuid ning pidada nõu nii partnerite kui Kõpu kogukonnaga. Kuigi Suure-Jaani oli logistiliselt ebamugav valik ja Viljandi valla ees oli sel teisigi miinuseid, võis näha, et sealseid protsesse saab Kõpu rahvas rohkem mõjutada kui suurema rahvaarvuga Viljandi vallas: hea õnne korral valida volikokku rohkem Kõpust pärit saadikuid, kes koostöös teiste kantide esindajatega kaitseksid Kõpu piirkonna huve. Ühtlasi kätkes Viljandi linna kui vallakeskuse lähedus ohtu, et Kõpust teenused kaovad.

Suure-Jaani, Kõo ja Võhmaga sai peetud ühinemisläbirääkimisi kaks aastat ning koostatud väga hea ja põhjalik ühinemisleping. Peale niinimetatud poliitilise abstraktsionismi oli selle juures konkreetne investeeringute kava ja kindlus, et kui lepingut järgitakse, pole ühinemise mõju kõige hullem. Kahjuks idüllilised illusioonid purunesid.

KUI MINA OLEKS Põhja-Sakala vallavanem, koostanuks ma valla aastate 2019–2025 arengukava ja aastate 2019–2022 eelarve­strateegia eelnõu nii, et arvestatud oleks ainult ühinemislepingut, mida volikogus vajaduse korral korrigeeritakse. Kui eraettevõtluses tuleb kõne alla loominguline lähenemine, siis omavalitsuse juhtimine on rangelt võttes teiste inimeste (kogukonna ja eri vaadetega volikogu liikmete), seaduste ja varasemate kokkulepetega arvestamine. Poliitika on võitlus napi ressursi pärast ning tuleb olla paindlik diplomaat ja suruda oma huvid sageli tagaplaanile.

Kahjuks paistab Põhja-Sakala valla juhtidel olevat teistsugune ettekujutus. Ühinemisleping on muutunud järjekordseks paberiks või «ajutiseks lahenduseks», umbes nagu Tartu rahu Nõukogude Liidule 1940. aastal.

Revisjonikomisjon on tuvastanud, et sõlmitud ühinemislepingu investeeringute kavaga võrreldes on eelarvestrateegia eelnõusse lisatud Suure-Jaani piirkonna investeerimisobjekte nelja aasta peale ligi viie miljoni euro eest, enamasti ilma kaasfinantseeringuta. Välja on visatud teiste piirkondade ühinemislepinguga kaetud investeeringud, näiteks Kirivere–Võhma kergliiklustee, Kirivere staadion ning Suure-Kõpu mõisakompleks. Palju on peidetud hägusa mõiste «kergliiklusteed» alla ning see tekitab varem kokkulepitu elluviimise suhtes ebakindlust.

Kas ühinemisläbirääkimistel oli Suure-Jaani kavaler, kes lubab maad ja ilmad kokku ning võites südame, hakkab tulevase abikaasa arvelt elama?

Suure-Jaani ühinemislepingu investeeringute kavas oli Suure-Jaani kooli vajadus 232 500 eurot. Eelarvestrateegia eelnõus märgiti aga mitu korda suurem summa, 4 030 000 eurot ilma kaasfinantseerimiseta.

Võhmal õnnestus koolimaja ehitada riigi toel väikese omaosalusega. Suure-Jaani valis aga suure investeeringuna veekeskuse. Miks varjati partnerite ning Kõo, Võhma ja Kõpu kogukonna eest ühinemisläbirääkimistel Suure-Jaani kooli suurt investeerimisvajadust?

Kui tavalisel kaubal, näiteks autol, ilmnevad varjatud puudused, vastutab müüja. Kes vastutab nüüd? Mis mulje jätavad vallaelanikele vallajuhid Tõnu Aavasalu ja Kalevi Kaur (juhtis Suure-Jaani ühinemisprotsessi – toimetus) sedaviisi käitudes? Mis väärtus on ühinemislepingul ja varasematel kokkulepetel?

Isegi kui volikogu annab Suure-Jaani koolile nelja miljoni asemel pool miljonit, on saadud paarsada tuhat eurot võitu. Toetan kooli investeeringuvajadust kahe käega juhul, kui tuleb kaasrahastus. Ainult siis on ühinemislepingust möödaminek põhjendatud.

VEEL: SUURE-JAANI staadionile on ühinemislepingus omavahendeid märgitud 170 000 ja eelarvestrateegia eelnõus 345 000 eurot. Ühtlasi on eelarvestrateegia eelnõusse lisatud Suure-Jaani vallamaja (120 000 eurot) ja lasteaia remont (täiendavaid omavahendeid 116 471 eurot) – neidki pole ühinemislepingu investeeringukavas. Kirjas on ka Olustvere kooli remondiks kuluv 390 000 eurot (omaosalus 300 000 eurot).

Enamik objekte asub endises Suure-Jaani vallas. See tähendab, et ühinemislepinguga vastuollu minnes kiputakse endistelt läbirääkimispartneritelt ressursse ära võtma. Niisuguse käitumisega jäetakse tagamata Võhma, Kõo ja Kõpu kestlik areng, sest ühinenud omavalitsuste elanike tulumaks ja laenuvõimekus võidakse Suure-Jaani piirkonda üle viia. Teisisõnu: elukvaliteet Võhmas, Kõos ja Kõpus ähvardab halveneda Suure-Jaani arvelt. Kas see ongi haldusreformi seaduse ideaal, mille alusel peaks kohapealne elu saama tõuke?

Pärast valimisi oli mul võimalus hüvitisega vastutustundetult nelja tuule poole jalga lasta. Kohusetunne ei lubanud, pidin kandideerima volikokku. Mul oli visioon saada revisjonikomisjoni esimeheks, et teha järelevalvet ühinemislepingu täitmise üle.

Ma pole volikogus selleks, et leida sõpru ja saada kutsutud sünnipäevadele. Tulin siia professionaalse juristina tööd tegema. Olema nagu kass, kes ei allu ühegi inimese diktaadile, aga kes on samas kodule ehk Põhja-Sakala vallale tingimusteta lojaalne. Iga kõutsi ülesanne ongi püüda sahvris hiiri ja rotte.

KAS VALLAVALITSUS soovib, et Kõpu kandi rahvas hakkab uuesti mässama, et liituda Viljandi vallaga? Kõpu kogukonna aktivism ja mobiliseerumisvõime on üle Eesti tuntuks saanud.

Kriitiliselt, ehkki mõneti subjektiivselt, võin praegu väita, et esimesel ühinemisjärgsel aastal pole Põhja-Sakala vallavalitsus Kõpu piirkonna eest piisavalt seisnud. Pärast Kõpu valla kadumist on siit kadunud pangaautomaat ja perearsti vastuvõtt ning Kõpu tankla on lõpetanud tegevuse.

Kahjuks muutub olukord veelgi keerulisemaks, sest arengukava eelnõus on plaanis taas ühinemislepinguga vastuollu minna ning muuta hooldekodu niinimetatud toetatud elamise teenuseks ehk sisuliselt sotsiaalkorteriks. Sellega kaoksid Kõpus viimased töökohad.

Meenuvad Kõpu endise vallavanema Tõnu Kiviloo valimisaegsed sõnad: «Suure-Jaani sai rikka pruudi.» Arvestades Kõpu senist tulumaksu laekumist, tuleb nende sõnadega nõustuda.

Positiivne on see, et Põhja-Sakala volikogu liikmed on konstruktiivsed ja küsimusepõhised, tuginedes oma tarkusele ja elukogemusele. Puudub lojaalsuspõhine mõtlemine. Pole vasalle ega suverääne, kõik on isiksused ega oota kellegi käske. Selles mõttes on Põhja-Sakala valla rahval vedanud ning eelarvestrateegia ja arengukava korrigeeritakse kindlasti rohkem ühinemislepingule vastavaks. Iseküsimus on, mil määral.

Kahjuks pole enamjaolt Suure-Jaani valla juhtidest koosnev vallavalitsus minu meelest aru saanud, et Põhja-Sakala vald pole Suure-Jaani vald ning volikogus on Kõpu, Kõo ja Võhma saadikud, kes hoiavad toimuval kriitiliselt silma peal.

Kui vallavalitsus ei arvesta volikoguga, siis ühel hetkel ei arvesta volikogu vallavalitsusega. Volikogu on tööandja ning vallavalitsus peab täitevvõimuna volikogu taluma, mitte vastupidi. See tähendab, et kui üksteist taluda ei suudeta, tuleb mõnel vallavalitsuse liikmel otsida uusi väljakutseid, mille puhul eneseteostuse ja loomingulisuse võimalused on avaramad (näiteks äris) ning vastutuse mõiste teine kui poliitikas.