Repliik. Nakkuslahing

Kooliajast on mulle meelde jäänud kadedus, mida tundsin, kui keegi haige oli. Mulle kui enamasti tervele inimesele paistis haigestumine kui midagi võrratut: ei pidanud käima mates, estas, sai hiljem kehalisest kasvatusest vabastuse ja mis kõige tähtsam: haigus tähendas kodus olemist.

Juba lasteaiaealisena esinesin vanematele väljamõeldud haigustega, et rutiinist ja kohustustest pääseda. Nii mõnelgi korral üritasin ka kooliarsti veenda, et mul on hirmus peapööritus või mind on tabanud seletamatu nõrkus ja tundides osalemine on lausa kujuteldamatu. Vahel läks vale ka läbi ja sain oodatud priipääsme ehk kooliarsti loa tundidest puududa ja koju minna.