Second-hand ehk kaltsundus

Valli Veigel Foto: Elmo Riig / Sakala

TULEB ALUSTADA üsna imeliku teemaga – pääsu pole, elu ääremaade ilu ja valu suruvad end vägisi peale. Niisiis, «second-hand» riigi juhtivas keeles, «taaskasutus» pärismaalaste kirjakeeles ja kaltsundus kõnesoleva kaubaliigi põhitarbijate kõnekeeles. Kusjuures selle kaltsunduse põhikoguse moodustab mitmesugune tekstiilist toodang.

Viimati mainitust, tekstiilist ehk meie kõige igapäevasematest rõivastest ja kodus kasutatavatest toodetest juttu tulebki.

ASI ISEENESES – ma mõtlen siinkohal mõistet «taaskasutus» – on ju meie hullumeelset tarbimismaaniat veidigi mõistusepärasemaks muutev nähtus. Kuuldavasti on see levinud kogu maailmas.

Eks selle õilsa missiooni lipu all õitse äri ka meie armsas Viljandis. Selle eest, et kaup ilusasti siinsete tarbijateni jõuaks, hoolitsevad hulganisti nii suured kui väikesed tegijad. Kes ostavad seda tonnide kaupa first-hand-riikidest, kes sehkendavad väiksemas mastaabis suuremate käest midagi kokku ajades, kirikukoguduste heategevusest rääkimata. Meenuvad isegi meie päris enda täikad.

Sõna «first-hand» leiutasin ma ise siin ja praegu, sest seal, kus on «second-hand», peaks ju olema ka see.

Jaa, kõik oleks tore, sest poleks ju pakkumist, kui puuduks nõudlus, aga ... Minusuguse kiusliku mõtlemisega inimene leiab ikka, mille kallal iriseda. Kusjuures minu mõte pendeldab suisa globaalse haardega, kaasates siiski ka armsa kodulinna mured.

KUS SIIS PEITUB probleem?

Elame ajastul, mil teaduse ja tootmise sümbioosis valmistatakse järjest vastupidavamaid ja järjest suuremas koguses kiude kangaste kudumiseks. Samas näeb tänapäevane majandusmudel ette, et toota tuleb ikka rohkem kui mullu samal ajal. Lisagem siia asjaolu, et ühiskonna jõukuse kasvades saavad inimesed lubada endale kiiret tüdinemist äsja ostetud riidehilpudest, olgu need siis esimesest või teisest «hand’ist», ning prügimägede kiire kasv on tagatud.

Oeh! Ometi jõudsin ma maailma prügimägede kaudu tagasi Viljandisse. Ja mis mina näen? Seda, et Viljandilgi on tugev potentsiaal muutuda kui mitte just maailma, siis Eesti suurimaks tekstiiliprügimäeks. Või loodab keegi tõesti, et just Viljandis on need inimesed, kes kannavad räbalateks need tonnid ja tonnid second-hand-tooteid, mis meile first-hand-maadest nii lahkesti kohale toimetatakse ning millele juba homme lisanduvad alles eile ostetud «päris» riided? Seda kahjuks ei juhtu ja äraviskamisele lähevad ühesuguse kiirusega nii need kui teised.

PÕHJUS, MIKS MA sellist nägemust näen, seisneb faktis, et Viljandis on katkenud taaskasutuse loomulik, praktikas väljakujunenud süsteem: ostan (olgu siis esimeselt või teiselt ringilt), kannan-kasutan ja suunan uuele ringile. Nii on see seni, küll veidi logisedes, toiminud. Aga enam ei toimi.

Minu sõrm sihib seejuures eelkõige suurte ketikaupluste poole. Esimesena lõpetas kasutatud kauba vastuvõtmise Humana, nüüd siis ka Sahtel (loe 14. septembri Sakalast «Hulgi saabuva riiderämpsu tõttu lõpetati annetuste vastuvõtt» – toimetus). Ei saa ju loota täikadele või väikekaupmeestele.

Vanasõna ütleb, et loll on see, kes vabandust ei leia, olgu vabandus ise nii loll kui tahes. Kõnesolevate kaupluste esindajad kahtlemata lollid ei ole, kuid vabandusi leidub. Aga otsiks äkki lahendusi?!

Ei ole ju nõndanimetatud harilikel kauplustelgi ainuke mure oma kaup tarnida ja maha müüa. Neil tuleb tegelda ka muude kohustustega, näiteks taara tagasiostu või akude kogumisega.

MINU ARVATES ON second-hand’iga kauplejate püha kohus hoida sellise äri tõelist eesmärki, taaskasutust – müügiga paralleelselt kogumise ja ringluse tagamist. Hea tahte ja mõningase mõttepingutuse abil ei tohiks siin midagi ennekuulmatult rasket olla.

Juhul kui see tõesti osutub lahendamatuks ülesandeks, ei pea ma olema eriline oraakel, et öelda: Viljandist on lähiajal saamas kaltsu lõppjaam. Mis siia tuuakse, see siia jääb ja need kogused ei ole väikesed. Kortermajade prügikonteinerite juures on seda juba praegu näha.

Kui juhtubki nii, et kaltsukaupmehed ei leia enesel mingit süüd ega vastutust, siis seisab linnavalitsusel ees kiireloomuline ülesanne: paigaldada tekstiilijäätmete kogumise tarbeks konteinerid kõikjale, kus on juba eraldi konteinerid paberi, taara ja muu tarvis.

Või muutub see probleem pikapeale üleriigiliseks? Mida üldse tehakse tekstiilijäätmetega? Mõtleme sellele, kui kohtume valimiste eel oma potentsiaalsete saadikutega.