Smilers naudib kontserdisaali õhkkonda

Ansambel Smilers vasakult: Martin Jürman (kitarr), Mikko Sakari Saira (klahvpillid), Hendrik Sal-Saller (laul, kitarr), Urmas Jaarman (bass, laul) ja Raido Kurri (trummid). Foto: Smilers

Kui möödunud reedel kell 12 Hendrik Sal-Sallerile intervjuu tarvis helistasin, selgus, et ta on alles ärganud.

Eelmisel õhtul oli ta andnud intervjuu «Kolmeraudsele» ja varahommikul olnud «Terevisioonis» — õhtul Rock Cafes antavaks Smilersi plaadiesitluskontserdiks oli vaja end välja puhata.

Viimastel päevadel on Sal-Saller jaganud intervjuusid igasse kaarde. Põhjus peitub värskes albumis «Viimane». Seda tutvustaval tuuril esineb bänd neljapäeval Viljandis.

Tere hommikust, Hendrik Sal-Saller! Mida unes näidati?

Igasuguseid huvitavaid asju. Nüüd olen ärkvel ja kohvi­kruus käes, võime kas või kohe alustada.

Alustamisega on natuke keeruline, sest olen viimastel päevadel lugenud ja kuulnud mitut teiega plaadi «Viimane» kohta tehtud intervjuud ning need on alanud ühe ja sama küsimusega. Ma ei taha niimoodi küsida ja seepärast räägin ühe lapsepõlves kuuldud naljaloo.

Mees läheb hambaarsti juurde ja küsib ooteruumis istujatelt: «Kes siin viimane on?» Üks kehva hambumusega vanapapi torkab seepeale: «Te ise oletegi!» Mida tähendab teile praegu sõna «viimane»?

(Naerab) Eks ta seda tähendagi, et see on praegu meie viimane väljalase. Mitte mingil juhul ei mõelnud me, et see jääbki meie viimaseks plaadiks, mille järel paneme asjad kotti, läheme minema ega tee enam kunagi muusikat.

Meil on mõnus bänd: ajame omavahel kogu aeg lahedat juttu ning nendes vestlustes ja olengutes pudenevad killukesed hakkavad mõnikord elama oma elu — nagu selle plaadi nimigi.

Seni viimane uute lugudega album «Õhus on Smilers» ilmus bändil 2007. aastal. Miks uude musasse nii pikk paus tekkis?

Tegelikult ilmus meil vahepeal stuudioalbum «2009», kus oli ka paar uut lugu. See piiratud tiraažiga käsitsi signeeritud plaat, millel arranžeerisime mitu senist lugu ümber, oli mõeldud toetama meie toonast, samuti teistsuguses võtmes kontserttuuri.

Olen kuulnud, et uus plaat on kirjutatud viimase poole aasta jooksul. Millele kulus vahepealne aeg?

Ma ei teagi, millele. Aeg on läinud metsikult kiiresti. Smilers mängib aasta läbi palju, meil on aastas paar kahe-kolmenädalast pausi, mil lepime omavahel kokku, et puhkame. Üldiselt oleme kestval tuuril ja nii see aeg kaob. Eks me ole kõik teinud kõrvalt ka muid asju.

Osa ideid on läinud teistele artistidele.

Oleme jah teinud teistega koostööd. Bassimees Urmas tegi ju koos Supernova ja Ivo Linnaga terve plaadi ning minagi olen Supernovaga seotud. Martiniga koos osaleme Shanoni tegemistes. Teeme siin läbisegi kõik mitmesuguseid asju.

Mille järgi otsustate, missugune lugu jääb Smilersi repertuaari ja mis läheb kellelegi teisele. Või on teistele tehtud lood tellimuste täitmine?

Pigem ikka niipidi. Ei ole nõnda, et tuli kehvem lugu, annan selle ära. Mul on kodus oma tsensuur: kui miski tuleb kehvem, ei jõua see kuhugi. Kui oma nime alla kirjutad, siis ei saa üle jala lasta — ükskõik, kes ka ei esitaks.

Kas praegu jagub artiste, kes koputavad uksele ja paluvad lugu? Ja kui tihti neid jutule võtate?

Neid leidub, ehkki viimasel ajal veidi vähem. Olen teistele kirjutamist ka teadlikult tagasi võtnud. Pealegi püütakse praegu palju ise teha. Ma töötan meelsamini ühe-kahe artistiga, kui ootan, et ukse taha järjekord tekiks. Viimane, kellele väljaspool oma asju loo tegin, oli Ott Lepland. Muidu ma ei puutu sellesse kutti mitte kuidagi.

Mulle jätab teie uus plaat küpse ja turvalise mulje. Ei kujuta eriti ette, et see suudaks teismelised pöördesse ajada — sobib ehk rohkem neile, kes on Smilersiga koos kasvanud ja nüüd kolmekümne ringis.

Me pole kunagi teinud muusikat ühele või teisele sihtgrupile — pigem ikka endale. Kuulajaile on see kas meeldinud või mitte. Ma ei kujuta ette, et keskenduksin lugu tehes 14aastaste tüdrukute mõttemaailmale. Aga kui neile meeldib see kraam — mis ei ole ju võimatu —, siis on hästi.

Kui jälgin publikut, kes meie kontsertidel käib, näen seal inimesi hällist hauani. Ei ole võimalik hakata muusikat tegema selgele sihtgrupile.

«Viimane» on meie nägu ja õige plaat — just sellised me praegu oleme.

Kas see, et Viljandis annate esitluskontserdi ööklubi asemel pärimusmuusika aidas, tuleneb samuti uue plaadi olemusest?

Jah, sellel on kindlasti omad põhjused. Küllap me mängime ka ööklubides. Aga ütlen ausalt: kui tegime viimati «2009ga» kontserdisaalide ringi, jäi sellest hea tunne. Oleme kõik vahepealsed aastad tahtnud seda uuesti teha.

Kontserdisaali õhkkond on hoopis teine: kontsert ei alga öösel, vaid kell seitse, ja tulla saavad kõik, kes tahavad. See kohustab meid hoopis teistsuguseks esinemiseks. Meile on need kontserdid erilised, ma ei tea, kas publik ka nii tunneb. Ootan neid esinemisi tohutult!

Kust tuleb sund uut muusikat teha? Võiksite vabalt sõita nagu Rock Hotel või Singer Vinger oma kullafondiga ringi ja kõik oleksid rahul.

Ma ei tea. Miski ajendab meid tegema uusi lugusid ja neid on lahe esitada. See ei tähenda, et me vanu lugusid ei mängi. Esitluskontserdidki on üles ehitatud nii, et uued on vanadega pooleks.

Uue materjali tegemine ja erinevate asjade katsetamine hoiab meid värske. Me ei ole võtnud Smilersit töökoha, vaid bändina ja siis tekib tahes-tahtmata ambitsioon teha uut lugu. Me ei ole kunagi tahtnud valida kerget rada, vaid proovime anda endast parima.

Paljud teie viimaste aastate tegemised on vaadanud minevikku: tuur koos Mihkel Rauaga, kolmest plaadist koosneva Eesti pungikogumiku produtseerimine ja seda toetav ringreis... Tekib küsimus, millal saab näha ansambli Generaator M taasühinemist.

Generaator M-i ei saagi enam laval näha. Need asjad on otsustatud.

Ometi tuli isegi selline kunagine pungibänd nagu Verine Pühapäev mõni nädal tagasi üheks kontserdiks kokku.

Just nimelt. (Naerab) Ma ei näe selliseks kokkutulekuks põhjust. Küllap saaksime anda mõne kontserdi, aga ma ei ole kindel, et see oleks kõige mõistlikum idee. Osa asju võiks jätta mõnusaks mälestuseks, selle asemel et rikkuda neid reaalsusega.

Geneka taasühinemise ettepanekuid saan aastas kümneid, aga olen alati ei öelnud. Olen rääkinud ka teistega, kuid praegu pole see võimalik.

Aga omaaegsete lugudega plaat võiks ilmuda.

See on teine küsimus, millele ma olen mitu korda vastanud. Selle kohta võin jätta õhkõrna lootuskiire. Ma ei tea küll, kas seda on vaja, aga mõtlesin, et kui saan Smilersi uue plaadi esitlused ja kontserdid läbi, võtan selle pungikogumiku uuesti näppude vahele ning mõtlen asja enesekriitiliselt läbi ja arutan ka teistega...

Pungikogumik oli igati tänuväärne ettevõtmine.

Olen ise ka sellega väga rahul. Algul tundus see lihtne, aga kui käsile võtsin, osutus väga keeruliseks. Kui valmis sain, olin õnnelik, et midagi konkreetset sai tehtud.

Olin töö käigus hakanud mõnda asja hoopis teist moodi nägema. Vanad sõbradki patsutasid hiljem õlale ja ütlesid, et hästi tehtud. See teeb kõige rohkem meelehead.

Mis teid viimasel ajal käima tõmbab? Mis sära silmadesse toob?

Uut muusikat, mida ma viimasel ajal kuulan, on nii palju ja seinast seina. Las ma korra mõtlen või veel parem, teen iPodi lahti ja vaatan. Vanasti oli lihtne: sul oli valida Zeppelin ja veel paar bändi, aga nüüd on asi märksa keerulisem.

No nii... Broken Bellsi olen viimasel ajal palju kuulanud, Black Keysi ka. Jeff Bridgesi plaati ootasin väga, aga pettusin. Ta on üks mu lemmiknäitlejaid ja tema stiil meeldib, aga ta ei avanud ennast sel plaadil. Aeg-ajalt avastad vanu asju uuesti — kas või üksikuid lugusid, mis on jäänud kahe silma vahele.

Kas olete vana kooli mees ja eelistate käes hoida füüsilist plaati või on elu failide peal?

Eks mulle meeldi ikka plaadivärk, aga tasapisi on mugavuse tõttu tulnud failid. Telefoniga saab mugavalt kaasas tassida palju plaate, seljakotiga oleks see keerulisem. MP3 on mugav kasutada, aga CD-plaadil ja MP3-l on muidugi suur vahe.

Nüüd jõuamegi tagasi «Viimase» juurde: see võibki olla viimane, mille Smilers annab välja füüsilise plaadina. Mine tea, kuidas läheb.

Mis väljaspool muusikat näo naerule tõmbab?

Kõik! Absoluutselt kõik, mis elus toimub. See on ju lahe! Vaatan, kuidas poeg sirgub, ja avastan iga päev nii palju asju. Sellele polegi õieti midagi lisada.