Vaba mõte. Unistused ja ujula

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Marko Suurmägi

FOTO: Marko Saarm

Kui Viljandi oleks oma arengukava järgi toimides veekeskuse 20 aastat tagasi valmis ehitanud, vajaks see praegu põhjalikku remonti ning linlased kurdaksid, et see on väike ja moraalselt vananenud. Seda muret meil õnneks ei ole. Saame endiselt unistada veekeskusest, mis on täidetud kõiksuguste liutorude ja meelelahutusbasseinidega. Võime fantaseerida spaast, kus on kümneid eri sorti saunu ning keha rahustamiseks ja turgutamiseks mõeldud teenuseid, või kujutada ette suurt hotelli, kuhu kõikjalt maailmast Viljandi vee- ja spaakeskusesse tõttajad napilt ära mahuvad.

Aeg-ajalt jõuame aga ka reaalsuse piirile, kus unistused saavad tagasilöögi. No öelge, missuguse viljandlase fantaasiates on olnud ujula, kus on kaheksa 25 meetri pikkust rada, lastebassein, duširuumid ja kui väga-väga hästi läheb, siis ka paar sauna? Tõenäoliselt ei ihalda niisugust ehitist siin keegi. Ent nii kurb, kui see ka pole, täpselt sellise teenuse ostmist saavad Viljandi linn ja vald endale kahe peale lubada. Selline on meie võimekus ja seadustega paikapandud vajadus.

Tagasi üles