Ühe valija manifest

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

(Autor kandideeris viimastel kohalikel valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.)

POLIITIKUD ON AASTAID toitnud rahva meeli teadetega oma saavutustest riigi liitmisel Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ka mina olen seda meelt, et mõlemad väärivad tunnustamist, eriti astumine Euroopa Liitu.

Mida me praegu näeme? Eri Euroopa riikides koguvad populaarsust isolatsionistlikud liikumised. Kui meedia sõnumid naaberriigis Rootsis toimuvast vastavad tõele, siis sisserännanutega sealsed võimud enam hästi hakkama ei saa. Omaette küsimus on, kas selles on süüdi Euroopa Liit. Pigem vastutavad selle segaduse eest ikka seal võimul olnud poliitikud. Hiljutistel valimistel anti nende tegevusele hinnang.

Vaatame, mis sünnib meil. Autosid ei põletata ja mustad võõramaalased, kui kasutada ühe Eesti reitingupallide tõusu nautiva poliitiku leksikat, meil naisi ei ahista. Hoolimata sellest koguvad europessimistlikud meeleolud jõudu ka siin.

MITU POLIITIKUT ON teada andnud, et Euroopa ühtsust lammutab Putin: pahad mehed Ungarist, Itaaliast, Tšehhist ja jumal teab veel kust kohtuvad liitu lõhkuva idanaabri presidendiga ilma meiega nõu pidamata. Eriti hull olevat lugu Ungaris, kes oma piirile aia ehitas. Tšehhi president on samuti liiga venesõbralik.

Soome president kohtub Putiniga regulaarselt. Tema kallal ei ole meie kirjamehed ja poliitikud seni hambaid teritada julgenud. Jumal tänatud, muidu kaotaksime veel ühe sõbra.

Meie poliitikud kavatsevad idapiirile matta miljoneid. Kas keegi on kuulnud, et põhjanaabritel oleks plaan oma enam kui 1000-kilomeetrisele piirile Venemaaga aeda ehitama hakata?

Soomest on ka teistsuguseid näiteid. Nende euroisolatsionistide ehk põlissoomlaste hoog hääbus üsna kiiresti.

NATO-ga on veidi teine lugu. Venemaa silmis on NATO lähenemine Venemaa piiridele võimalik ohumärk, eriti pärast NATO tuumikliikme USA ettevõtmisi Iraagis ja Liibüas ning Belgradi pommitamist Kosovo separatistlike mässajate toetuseks. Suhted vähemustega, muuseas, on enam-vähem kõikide Euroopa kriiside märksõna.

Mõned meie eriti suured rahvuslased on vihjamisi märku andnud, et me võime teha oma vähemustega, mis tahame, sest meil on NATO.

Valijad Euroopas, eriti Suur­britannias, toetavad kapseldumist eraklusse. Võiksime mõtiskleda, mis on Euroopa Liidus viltu läinud.

PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA on vabatahtlikul riikidevahelisel ühisel asjaajamisel olnud märkimisväärne ajalugu. Kolme väikeriigi Belgia, Hollandi ja Luksemburgi vahel tekkis Benelux. Leping sõlmiti juba 1944. aastal. Põhjamaade vahel kadusid piirid üsna kohe pärast sõda. Taani, Rootsi, Norra, Island ja Soome on moodustanud Põhjamaade Nõukogu, milles ametlikuks asjaajamiseks on taani, rootsi ja norra keel. Üsna pea, aastal 1952, tekkis Lääne kaubandussõdade vältimiseks Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Selle järglane Euroopa Liit on läinud veelgi kaugemale: ametlikud on kõikide liikmesriikide keeled.

Pikaaegsed vaenlased Prantsusmaa ja Saksamaa leppisid sõja järel kiiresti kokku ühise kaubanduspoliitika reeglites. Schengeni külas sõlmitud vaba piiride ületamise kord sai koostöö krooniks.

Poliitikud otsivad võimalusi Eesti suuremaks mõtlemiseks. Ma ei ole kindel, et kui panna venelased vägisi eesti keelt rääkima, muutub Eesti suuremaks.

Üks esimesi ettevõtmisi, mis pärast taasiseseisvumist Baltikumis kiirkorras käiku läks, oli piirirajatiste ehitamine. Tänapäeval müüakse Eesti-Läti piiril neis majades valdavalt alkoholi. Ajakirjandus väidab, et sinna minevat meie maksud.

Balti koostööst on räägitud nii ja naa. Tundub, et koostegemise hiilgeaeg oli ärevatel hetkedel ühise vastase rindejoonel. Hiljem on olnud erinevaid aegu.

Mõne Uue Maailma sissetooja arvates kuuluvat Eesti hoopis Põhjamaade hulka. Lõppkokkuvõttes ei ole sel muidugi mingit tähtsust. Geograafiliselt kuulume me Baltikumi ja kõik jutud on lihtsalt poliitikute pilkupüüdev, et mitte öelda hääli püüdev leksika.

TÜTRE BELGLASEGA abiellumise tõttu olen saanud endale belglasest hõimlased. (Võib-olla on olemas ka mõni parem sõna. Neid sugulasteks nimetada oleks vist liig.)

Belgia on kolmkeelne riik. Selle 11 miljonist elanikust on alla 100 000 saksakeelsed. Malmedys ja Eupenis on olemas saksakeelsed koolid, hoolimata sellest et sakslased on vähemalt kaks korda nende riigist üle sõitnud.

Mul on olnud juhust Belgia prantsuskeelses osas Dinanti hotellis peatuda. Ega seal millegi muu kui prantsuse ja kehakeelega peale hakata olnud.

Keel tundub inimesele erilise tähtsusega olevat. Põlgus vene keele vastu ei paista siin Venemaa külje all kuigi mõistlik olevat.

Üks eriti isamaaline parteijuht pidas koguni vajalikuks väljendada oma arvamust eesti-vene segakoolide kohta, nimetades neid äärmiselt ohtlikuks eksperimendiks vene keele mõju suurendamise suunas. Selline väide tundub olevat keelešovinismi sugemetega.

Poliitikud otsivad võimalusi Eesti suuremaks mõtlemiseks. Ma ei ole kindel, et kui panna venelased vägisi eesti keelt rääkima, muutub Eesti suuremaks.

Tahtmata kuidagi idanaabri tegevust õigustada, arvan, et vähemalt osa Nõukogude impeeriumi lagunemise järgsete konfliktide juurtest peitub uute riikide väikeste füürerite ambitsioonides.

TE JU EI ARVA, et 100 000 välismaale lahkunud eestlase asemele tööle tulevad ukrainlased hakkavad tööülesandeid saama inglise keeles? Ja miks see üldse vene keelest parem peaks olema?

Majanduslikus mõttes oleks mõistlik, kui legaalsed oleksid mõlemad, nii vene kui inglise keel. Pealegi, avage silmad: reaalses elus on meil mõlemad kasutusel.

Eesti keele õpetamine eestivene lastele on loomulikult mõistlik. Kes tahab elus edasi jõuda, õpib selle ära. Kui ei viitsi, siis mis teha: labida- ja luuamehi ja -naisi on samuti endiselt vaja.

EUROOPA LIIDU üks tähtsamaid põhimõtteid on solidaarsus. Eelkõige väljendub see majanduslikus koostöös ja elatustaseme ühtlustamise taotlustes. Vastastikuse abistamise märke võime näha iga päev teeäärsetel plakatitel, mis kirjeldavad, missuguse koostööprojekti raames üks või teine tee on rajatud.

Tõenäoliselt võib väita, et Kreeka on saanud ree peale tänu Euroopa Liidu abile. Ehk peakski siis mõtlema, kuidas aidata kreeklastel ja teistel paadipõgenike teele jäävatel riikidel sõja ja näljahäda eest põgenevate hordidega hakkama saada? Praegu tundub just nimelt see probleem Euroopa Liidu ühtsust kõige rohkem laastavat.

Teiselt poolt vaadates pole liidu majandusmootor Saksamaa põgenike tulvale just kõige arukamaid signaale saatnud. Ja kes teab, ehk on siin tegemist omakasupüüdlikkusega. Sealsetel ekspordihiidudel on ju tööjõust nappus käes.

Valijana ootan, et võimule pürgivad poliitikud nimetaksid asju õigete nimedega ja takistaksid marurahvuslaste pääsu võimu juurde.

POLIITIKUD TEADAGI on häälte ja võimu näljas varmad ära kasutama valijate hirmu võõraste suhtes. Tuleb tunnistada, et mõnel pool on sissetulnud tõesti palju probleeme tekitanud.

Eestis tundub see valdkond kontrolli all olevat. Viljandiski olevat mõned süürlased, lapsed rääkivat juba eesti keelt.

Ettevõtted otsivad pikisilmi ukrainlasi tööle. Minu hambaarst on ukrainlanna ja oskab samuti juba üsna hästi eesti keelt. Teine meie majas elanud ukrainlasest hambaarst läks koju tagasi. Tema kõneles küll enamasti vene keelt. Inimesi ongi mitmesuguseid. Üks saab lihtsamalt hakkama kui teine.

Ma ei arva, et eestivenelased ja venelased laiemalt on eestlastele oht. Pigem näen ma meie stabiilsusele ohtu rahvuslike, eriti EKRE poliitikute räiges venelastevastases natsionalismis. Valijana ootan, et võimule pürgivad poliitikud nimetaksid asju õigete nimedega ja takistaksid marurahvuslaste pääsu võimu juurde.

Tagasi üles