Viljandi majutusasutused väärivad õiglast turismimaksu

Andres Laiapea Foto: Erakogu

TUNDUB TÕENÄOLINE, et varem või hiljem antakse kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada turismimaks. Kas seda võiks siis kaaluda ka Viljandis?

Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart (Keskerakond) tuli läinud kuul taas välja ideega kehtestada turismimaks pealinnas. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid Kristen Michal (Reformierakond) ja Rainer Vakra (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) laitsid selle küll kohe maha, aga ka nende endi erakonnakaaslased on sama mõttega mänginud.

2015. aastal rääkis toonane riigihalduse minister Arto Aas (Reformierakond) omavalitsusjuhtidele haldusreformi promodes, et turismimaks võib saada üheks võimaluseks omavalitsuste finantsautonoomiat suurendada. Haldusreformi seadusest jäeti see siiski välja.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on pakkunud, et turismimaksu abil võiks katta Pärnu lennujaama tegevuskulusid. Reformierakondlane Rait Maruste peab turismimaksu vajalikuks Lääneranna vallas. Saaremaal on asi jutuks olnud juba pikemat aega.

Entusiastlikult pooldavad turismimaksu rohelised. 2013. aastal Tallinna linnapeaks kandideerides kuulutas ka EKRE juht Mart Helme, et selle kehtestamine väärib kaalumist. Sama juttu ajasid valitsuses olles sotside esindajad Liisa Oviir ja Urve Palo, kes pidasid mõlemad vajalikuks analüüsida turismimaksu mõju.

Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestataks, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.

NIISIIS ON POLIITIKUD seda teemat nämmutanud pikki aastaid. Ei ole aga kuulda olnud, et vahepeal oleks mõnes ministeeriumis mõjuanalüüs valminud. Küll kaitses Mari-Liis Uuk tänavu sisekaitseakadeemia finantskolledžis magistritöö teemal «Turismimaksu kehtestamise otstarbekus Eestis».

Uuk jõudis järeldusele, et see muudatus tuleks nüüd ikkagi ära teha: omavalitsused peaksid saama turismimaksu kehtestamise õiguse. Samas rõhutas ta, et maksumäär ei tohiks olla liiga kõrge, muidu võib turistide hulk väheneda.

Selgituseks olgu märgitud, et turismimaksu all mõeldakse enamasti majutusasutustelt kogutavat maksu, mida tuleb tasuda inimeste seal veedetud ööde eest. Selline maks kehtib enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Üldjuhul on see omavalitsuste kaupa erinev. Osas riikides on see peidetud majutuse hinna sisse, teistes tuleb tasuda lisaks. Mõnel pool on tehtud soodustusi lastele ja puuetega inimestele.

Et praegu Eestis omavalitsustel turismimaksu kehtestamise õigust ei ole, on see jutt siin hüpoteetiline, aga eks aeg-ajalt olegi ju hea ka fantaseerida. Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestataks, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.

Ma küll üldiselt ei jaga seisukohta, et maksud on riiklikult organiseeritud vargus, kuid leian, et need peavad olema maksumaksjatele arusaadavalt põhjendatud. Parim viis seda teha on anda kogutud rahale selge sihtotstarve.

Tavaliselt tuuakse turismimaksu kehtestamise põhjenduseks, et omavalitsus teeb kulutusi, tõmbamaks ligi turiste, kelle pealt majutusasutused raha teenivad. Seega tulekski kogu selle maksuga kogutav raha suunata turundustegevusse.

Kõige õiglasem oleks valmistada ja levitada selle eest reklaammaterjale maksu tasunud majutusasutuste kohta. Ja et keegi ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna, tuleks pinda nendes materjalides jagada tasutud summa suuruse alusel. Kui mõni majutusasutus ei taha üldse turismimaksu tasuda, võiks olla täielik õigus seda mitte teha, aga sellisel juhul vaikitaks selle asutuse olemasolu Viljandi suures turunduskampaanias lihtsalt maha.

Usun, et sellisel kujul oleks turismimaks Viljandi majutusasutustele täiesti vastuvõetav. Ja nii ei peaks maksumäär olema ka väga suur, sest muidu võib koguneda liiga palju raha – pärast ei osata seda järsku enam otstarbekalt kulutada. Piisaks, kui iga ööbimise pealt kogutaks kümme senti. Kui turismimaks ei oleks suurem pandipakendi tagatisrahast, ei kahjustaks see tõenäoliselt ka siinsete majutusasutuste konkurentsipositsiooni teiste omavalitsuste ööbimiskohtade suhtes.

Just selge sihtotstarve on see, mis maksud tasujatele vastuvõetavamaks teeb.

JUST SELGE SIHTOTSTARVE on see, mis maksud tasujatele vastuvõetavamaks teeb. Õigust kehtestada loomapidamismaks ehk lemmikloomamaks ei ole kasutanud seni ükski Eesti omavalitsus, sest poliitikud kardavad, et see muudaks nad valijate hulgas väga ebapopulaarseks. Aga kui sellise maksu abil kogutud raha suunataks kodutute loomade varjupaigale, lemmikloomade kalmistu rajamisse ja hooldamisse ning muudesse sarnastesse ettevõtmistesse, oleks see loomasõpradele kindlasti vastuvõetavam.

Sama lugu on reklaamimaksuga. Kui ma selle mõttekuse Sakalas kahtluse alla seadsin (16. jaanuaril ilmunud arvamusloos «Kellele on vaja reklaamimaksu?»), järgnesid valdavalt negatiivsed reaktsioonid, mille põhjal otsustades enamik viljandlasi reklaamimaksu kaotamist ei poolda. Hea küll. Olgu siis nii. Demokraatias valitseb enamuse tahe. Aga sellisel juhul võiks välja mõelda mingi selge sihtotstarbe, millega reklaamimaks omandaks mõtte ka nende jaoks, kes seda tasuma peavad.