Sügisene laadaplats kui taplustanner

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvastu laadal avanes kahekümnendate aastate lõpul selline pilt. Kui fotole jäänuid tähelepanelikumalt uurida, võib nende elukutse ja huvide kohta nii mõndagi järeldada.
Tarvastu laadal avanes kahekümnendate aastate lõpul selline pilt. Kui fotole jäänuid tähelepanelikumalt uurida, võib nende elukutse ja huvide kohta nii mõndagi järeldada. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Laadad on alati eestlaste elus tähtsal kohal olnud ja erandiks pole ka viljandimaalased. Sügisel pole vist nädalavahetust, mil siin kandis ei peetaks paari-kolme laata. Sama tihe oli laadakalender möödunud sajandi kolmekümnendate aastate alguses.

Vana politseikroonikat lugedes tekib tahes-tahtmata mõte, et laadale mindi toona nagu sõtta. Seal peksti rusikate ja kaigastega. Relvana läksid käiku ka pudelid ja kivid. Vahel välkusid isegi noad. Kümme kaklust ühel sügislaadal polnud midagi erilist. On teada, et vahel registreeritigi ainult neid kaklusi, kus veri väljas. Laadad meelitasid ausate kauplejate ja ostjate kõrval üldjuhul kokku kirju seltskonna joomasõpru ja tülinorijaid, taskuvarastest, pisemat sorti petistest ja lõbusatest preilidest rääkimata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles