Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres SoosaarFoto: Marko Saarm
7. SEPTEMBRI Sakalas ilmus artikkel «Eesti veefirmad on ridaelamu lepingu peale pahased». Selles leidis vee-ettevõtjate liidu juhatuse esimees Hans Liibek, et Viljandis on seadusi ja eeskirju täidetud valikuliselt, ning tegi linnavalitsusele ettepaneku algatada järelevalvemenetlus. Mis puudutab viimati mainitut, siis mina tegin linnavalitsusele ettepaneku see algatada juba eelmise aasta 11. septembril, aga kahjuks ei võtnud too seda tõsiselt. Vaevalt ta seda nüüdki teeb, sest pärast teenuslepingute sõlmimist pole selleks enam põhjust.
Artiklis süüdistatakse lisaks Viljandi Veevärgile kaudselt ka mind, et ma olevat sõlminud veevärgiga ebaseadusliku teenuslepingu. Kahjuks ei viita Hans Liibek ühelegi õigusaktile, millega nimetatud teenusleping vastuolus on. Tema argumendid on, et «vastupidi Viljandile püütakse mujal selliseid lahendusi vältida» ja «sellist pretsedenti ei oleks tohtinud üldse tekkida».
SEDA ON KÜLL KUMMALINE nentida, kuid mulle tundub, et Hans Liibek pole lugenud ühtegi õigusakti, mis ühisveevärki ja -kanalisatsiooni reguleerivad. Kuidas muidu said sellised ebaprofessionaalsed väljaütlemised tekkida?
Mina soovitan tal lugeda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust. Sellest saaks ta teada, et ei ole üldse tähtis, kas kinnistul on üksikelamu, pool paariselamust, ridaelamu sektsioon, hurtsik või palee või puudub seal hoonestus üldse – kõigi nende kinnistute omanikel on õigus iseseisvale teenuslepingule, kui see kinnistu asub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal.
Samuti on kasulik lugeda Viljandi linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja. Sellest saab teada, et liitumispunkt ei pea tingimata olema iga kinnistu piiri taga, kuni ühe meetri kaugusel avalikul maal. See tähendab, et pole mingit õigusaktidesse kirja pandud nõuet ega vahel ka tarvidust igale kinnistule eraldi vee- ja kanalisatsioonitoru ehitada, kui Veevärk ja kinnistuomanik seda tarvilikuks ei pea.
Toome tänav 23 asuva ridaelamu kinnistuomanikud said Viljandi Veevärgiga endale sobivad lepingud, kuid see tõi kaasa kriitika teistelt vee-ettevõtetelt.Foto: Marko Saarm/Sakala
Kolmandaks julgen soovitada lugeda Veevärgi ja Toome tänav 23 kinnistuomanike vahel sõlmitud lepinguid. Neist saab teada, et eri kinnistute liitumispunktid ei ole teps mitte kinnistutel asuvate majade keldris. Kus täpselt need on, selgub lepingust.
MIS PUUDUTAB väidet, et juhul kui kõik omaette kinnistutel asuvate ridaelamu sektsioonide omanikud hakkavad nõudma vee-ettevõttega iseseisvat teenuslepingut, peavad ettevõtted teenustasu tõstma, siis see võib olla olemuselt õige, kuid selle niisugusel, meid süüdistaval viisil esitamine on täiesti vale.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus võeti Eestis vastu 1999. aastal. Alates sellest ehk juba peaaegu 20 aastat on «meiesugustel» õigus omaette teenuslepingule vee-ettevõttega ja kulud oleksid pidanud juba ammu tariifides kajastuma. See pole seni nii vaid seepärast, et vee-ettevõtjate liidus on tehtud üleriigiline kartellikokkulepe «meiesugustega» teenuslepinguid mitte sõlmida. Õige väide oleks, et teenuslepingute sõlmimisega likvideeriti aastakümneid kestnud ebaõiglus.
Lõpetuseks. Artiklis väidetakse, et meiega sõlmitud lepingud kahjustavad teiste klientide huvisid. Kas siis meie huvide eiramisega tuleb kaitsta teiste klientide huvisid? Kas meie huvid on väiksema tähtsusega?
