Kallis odavmood

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tiit Jürmann

FOTO: Marko Saarm/Sakala

«KUIDAS KALLIS?» on tõenäoliselt lugeja esmareaktsioon. «Ostsin päevasärgi kiirmoeketist ju vähem kui kümne euroga!»

Olen hetkeks lugejaga nõus, kuid mitte kauem. Madal on see hind tõesti ning ahvatlev ka, kui kaubal moemekk juures ja väljanägemine hea.

Jah, kõrge hind ei ole sajaprotsendiline garantii, et kaup on kvaliteetne, kuid üldjuhul on kallimat sorti tooted siiski paremad ja kestvamad. Odav kaup kohe kindlasti kvaliteedist ei pakata ega löö ka vastupidavusrekordeid. Kestab mõne aja ja lõpetab siis prügilas.

Kui vaadata odava kauba (pean siin ja edaspidi silmas kiir- ehk odavmoodi) tootmistsüklit, siis see on igas oma etapis odav ja kiire: alates moesuuna matkijatest disaineritest, valitud toormest ja viimistlusest ning lõpetades tööjõuga. Üldteada on, et Hiina tööstuspiirkondades, kus on raske tööd leida, magavad maapiirkondadest tulnud inimesed tehaseväravas tänaval. Samuti on üldteada, et aasta jooksul kantakse nii mõnigi tööline tehasest, jalad ees, välja ning see annab tänaval ootajatele võimaluse, pea ees, tema asemele söösta. Mis sellest, et palk on väike, töötingimused sama hästi kui olematud ja mõiste «tervislik töökeskkond» mõjub ulme vallast olevana. On ju rahapisku parem kui mitte midagi.

On’s meil siin siis põhjust tarbijana natuke rõõmu ja rahulolu tunda? Et näljasurmast päästetud pered ja puha, mis sest, et kusagil kaugel maailma serval?

PALUN IROONILISE tooni pärast vabandust, aga loodan, et emotsioon kõnetab lugejat rohkem. Mis sest, et tootmine on kusagil maailma serval, see serv võib õige ruttu ka meie õuele jõuda. Keskkonna seisukohalt on kiirmoodi toetav tarbimine väga suure ökoloogilise jalajäljega, kuigi me siin ja praegu ei pruugi seda veel tunda ja tajuda. Rõhutan: veel.

Mitte ainult tootmine ei koorma keskkonda, vaid ka toote edasine käekäik ehk utiliseerimine. Kiirmood on mõeldud rohkem noortele tõenäoliselt just nende suure vaheldusevajaduse pärast. Kiirmoega ja moega üldiselt on võimalik saata sõnumeid ja signaale. Riietumise stiilist on aga asi päris kaugel. Nimetaksin seda pigem matkimiseks.

Reaalsus on, et ka Eesti moetööstuse lipulaevad kasutavad kolmandate riikide tootmisvõimsust oma brändide toodete valmistamiseks. Aga see on hoopis teine asi, alates disainist, materjalidest ja kvaliteedist. Need tooted ei ole kiirmood, need rõivad on ka aasta pärast kandmiskõlblikud. Disaini poolest mitte küll ajatud, aga maitsekad ning varieerimiseks sobilikud. Jah, need maksavad rohkem, kuid kokkuvõttes tuleb see odavam kui aina kiirmoerõivaid soetada.

Ma ei propageeri Viljandi vanalinna haute couture’i salonge või Lafayette’i kaubamaja filiaali, kuigi mõni siinne miljonär jaksaks neile käivet teha küll. Ma propageerin pigem tasakaalu kiirmoe ja kvaliteetsemate kaubamärkide vahel.

VILJANDLASENA rõõmustan loomulikult iga siia tuleva ja investeeriva ettevõtte üle. Meie linn on suurepärase elukeskkonna ning tegutsemis- ja elamisvõimalustega.

Me võtame rõõmuga vastu kõik tublid tegijad, ka kiirmoe müüjad. Aga selle kõrval on vaja kvaliteetsemaid rõivaid pakkuvaid poode, et paremaid brände otsides ei peaks Tartus või Tallinnas ringi tuustima. Meil on mõni kauplus, mis panustab paremale rõivakvaliteedile, kuid kahjuks ei tasakaalusta see turgu ja kiirmoe jõulist pealetungi.

Juttu viljandlaste väiksest ostujõust ma ei usu. Vaadake tänavapilti ja te veendute, et mul on õigus.

Tagasi üles