Ratastel romantiku uitmõtted

Kahel rattal kilomeetreid mõõtes võib pähe torgata igasugu huvitavaid mõtteid. Foto: Üllar Priks

Inimene peab saama vahel omaette olla. Mõni pageb metsa, mõni potsatab maha mereranda, mõni võtab labida ja kaevab aiamaa pahupidi. Tähtis pole meetod, vaid tulemus. Olgu selleks tulemuseks siis mõni geniaalne idee, ammu ootele pandud ülesande täitmine või lihtsalt puhanud pea.

Minus on alati olnud mingi sõnulseletamatu ihalus teel olemise järele. Pikemat aega ühes kohas passimine ajab mu üle kere sügelema, väljaütlemised muutuvad närviliseks ja jõudlus nullilähedaseks. Pere juba teab, et siis pole pääsu, vanamees tuleb ratastele tõsta ja õueväravast välja lükata.

Tsiklilenksus pole enda eest pääsu. Ei mingeid päevauudiseid ega moluraamatut. On vaid vastu kiivriklaasi pahisev tuul ning kirjeldamatust vabadusetundest hoogu koguv mõttelend. Ühe niisuguse teraapiaseansi tegin läbi möödunud pühapäeval mööda kaunist kodumaad sõites. Pea sai puhtaks mõeldud. Nüüd on aeg neist mõtetest end puhtaks kirjutada.