Kunstiline juht paneb oma tööle Ugalas punkti sisuka hooajaga

Indrek Sammul lubab alanud hooajal hulka huvitavaid uuslavastusi. Neljandat aastat ta kunstilise juhina jätkata ei plaani. Foto: Elmo Riig / Sakala

Indrek Sammulil on käes viimane Ugala kunstilise juhina ettenähtud kolmest tööaastast.

Viljandi teater on taas pildile tõusnud. Kohvikus mängitakse Urmas Vadi vaimukat ja intrigeerivat «Minu isa 20 aastat hiljem», suures saalis kogub publikut «Amadeus», mida paljud lähevad vaatama juba ainuüksi Indrek Sammuli Salieri pärast.

Teatrikriitik Enn Siimer kinnitab, et Ugala on hakanud omandama oma nägu ja kohalike teatrite hulgast silma paistma, ning kiidab mitut eelmistest hooaegadest meeldejäänud lavastust.

Teatri uksed on avatud

Kunstiline juht ütleb, et teatri näo kujundamine on pikaajaline protsess, sest algul on repertuaaris vanad lavastused ja kehtivad varem sõlmitud kokkulepped. Praegu jälgib ta huviga, mida õnnestub Urmas Lennukil korda saata Vanemuise draamatrupiga.
Peale külalislavastajate ja -näitlejate on Ugala uksed hästi lahti teinud ka kultuuriakadeemiale.

«Iga uuslavastus näitab, et see on õige otsus: noored on kihvtid ja teevad head tööd. Ka nende tänavune jõululugu on väga ilus.»

Jõululavastust «Kardemoni linna moosekandid» mängiti juba «Treffi» ajal ja see pälvis preemia. Indrek Sammul räägib oma lastest, kes on jõudnud Vallo Kirsi Viljandi teatritudengitega tehtud lavastust vaimustunult vaadata juba kaks korda.

«Arvan, et kui oleksime püüdnud teha midagi sellist teatrirahvaga, ei oleks see nii hästi välja kukkunud,» oletab ta.

Jõuluvana etenduse kohustuslikku repertuaari ei kuulu.

«Suuri lastelavastusi teeme niikuinii, jõulude ajal võiks kõik olla lastele lähemal.

Sellepärast on etendus väikses saalis ning fuajeesse on kujundatud Kardemoni linn, kus saab voolida piparkooke ja teha käsitööd,» arutleb kunstiline juht.

Suur klassikalavastus

Kui jõulud on läbi ja uus aasta käes, etendub suures saalis klassika — William Shakes­peare’i «Mõõt mõõdu vastu».

«Tänagi on Anu Lamp siin, annab natuke nõu, kuidas värssi esitada. See on väga põnev,» kiidab Indrek Sammul, kes peab lavastust eriti tähtsaks trupi tekstikultuuri tõstmise seisukohast.

Lavastab Ingo Normet, kunstnik on Liina Unt, kõlab Olav Ehala originaalmuusika. Peale Ugala näitlejate (kaasa teeb ka Indrek Sammul) osaleb tükis Maiken Schmidt lavakunstikooli Elmo Nüganeni lennust.

Väikeses saalis lavastab Erki Aule Juha Jokela «Rabajad». Lugu räägib sellest, kuidas inimene tohutus töö- ja tootmistuhinas unustab, mis mõte sel lõputul rabamisel on.

Mehed neljast linnast

Üle kümne aasta tagasi mängis Draamateater Ivan Menchelli kurbkomöödiat «Kalmistuklubi». Seda lavastust, mis polnud ehk kõige õnnestunum, näidati ka Viljandis.
Ugala teeb nüüd uue katse. Mehe kaotanud kolme naise lugu mängivad Rita Raave, Elle Kull ja Luule Komissarov. Lavastab Allan Kress.

Veera Saare romaani põhjal valminud «Ukuaru» tuleb lavastama Madis Kalmet.
5. detsembril saavad aga keset Eestit, Paides kokku neli meest: üks kultuuripealinnast, üks suvepealinnast, üks heade mõtete linnast ja üks veel ühest linnast: Ugala mängib seal «Meeste kodu».

Kohale sõidab ka lavastaja Andres Noormets, et pidada osatäitjatega aru, kas menuetendusele peaks tulema järg. Praegu on kõik tegijad selleks rõõmuga valmis.
Indrek Sammul lisab loetelu lõpetades, et suvelavastusedki on valitud. Lastetükki, Kenneth Grahame’i «Tuult pajuokstes» mängitakse Männimäe külalistemaja hoovis. Augustis näeb täiskasvanud publik Jez Butterworthi «Ööhaig­rut», mille lavastab Taago Tubin.

«See etendub Olustvere vanas võimsas maakivihoones ja sobib sinna suurepäraselt,» lausub Indrek Sammul. Külalisena teeb kaasa Merle Palmiste.

Uuele sügisele mõeldes nimetab Sammul Merle Karusood, keda on juba pikka aega Viljandisse lavastama oodatud.

Avatud uste poliitika on Ugalale edu toonud. Indrek Sammul ütleb, et tunneb rõõmu paljude asjade üle: et inimesed julgevad otsustada ja töö laabub.

«Hea meel on ka sellepärast, et ühe hooaja jooksul on tulnud kolm näitlejat ja öelnud: «Mul on põnev materjal. Mis sa arvad, kas ma tohin seda lavastada?»,» jätkab kunstiline juht. «Nagu tõendab Tanel Ingi «Väike raha», võib see õnnestuda. Seda, et Ugala lavastus on Soome variandist tugevam, tunnistas koguni autor.»

Kohe jõuab lavale Kadri Lepa ja Martin Milli «Klapp». Selle proovist on Indrek Sammulile jäänud kõige paremad muljed.

«Ärgem kartkem sõnadeta teatrit, selles on teie enda fantaasiale rohkem ruumi kui sõnadega teatris!» julgustab ta kõiki seda vaatama.

Kevadel lavastab Janek Vadi David Mameti «Ameerika piisoni».

Kui Indrek Sammul hooaja lõppedes Ugalast lahkub, jääb maha ärgas, hea repertuaariga teater, kus annab teha veel palju põnevat.

Paraku on kunstiline juht lahkumisotsuses kindel.

Ametikoht muudab liialt

«Põhjus on väga lihtne: praegu olen võimeline näitlejana liituma ükskõik millise trupiga, aga veel kolm aastat seda tööd ja enam ei suuda ma vaadata maailma selle pilguga mis praegu. Ametikohad muudavad meid, need toimetavad meie sees, ilma et seda märkaksime. Ütlesin juba praegust töölepingut sõlmides, et ei tule siia igaveseks — tulen kolmeks aastaks.»

Indrek Sammul räägib, et peab läbirääkimisi mitme inimesega, kes võiksid Ugalas ohjad enda kätte võtta.

«Ma ei taha ennast enne kuhugi ära panna. Tahan, et siin saaksid asjad korda, ja siis küsin, kas keegi tahab mind. Aastakese saaksin hakkama ka vabakutselisena, aga ma ei ole vabakutselise tüüp. Olen hea meelega kuskil. Niikuinii on näitlejal raske: tal pole tähtajatut töölepingut. Kui teatris tekib ühe pere tunne, on see suur tugi,» arutleb ta.
Indrek Sammuli ja Liina Olmaru tulevikuplaanid on seotud Tallinnaga.

«Seal on meie kodu, pere- ja hingesugulased, kellelt saame tuge ja ammutame jõudu,» ütleb Indrek.

TULEKUL

Ugalas tulevad uued lavastused.
• William Shakespeare, «Mõõt mõõdu vastu»
• Juha Jokela, «Rabajad»
• Ivan Menchell, «Kalmistuklubi»
• Veera Saar, «Ukuaru»
• Andres Noormets, «Meeste kodu 2»
•  David Mamet, «Ameerika piison»
• Kenneth Grahame, «Tuul pajuokstes»
• Jez Butterworth, «Ööhaigur»
Allikas: Ugala