/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2011/11/17/840446t1h96b0.jpg)
Kolmapäeval kella 11 paiku Leiest Kolga-Jaani poole sõitva auto eest tormas umbes kolm kilomeetrit enne vallakeskust läbi suur koer. Ta jooksis sõna otseses mõttes elu eest.
Möödujad päästsid koera jälitava hundikarja käest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lausa lendas üle kraavide,» kirjeldas autos olnud Anne-Lii Savi nähtut. «Ma veel mõtlesin, et käis hulkumas ja nüüd on kojuminekuga kiire.»
Kui naine ja tema abikaasa pöörasid pilgu küntud põllule, kust peni oli tulnud, selgus kohe ka rutu tegelik põhjus. Sadakonna meetri kaugusel seisis kuus hunti ning jälgis korraga nii autot kui pagevat koera.
Savi jutu järgi olid võsavillemid väga julged ega mõelnudki inimeste eest ummisjalu ära joosta. Pärast väikest arupidamist sörkisid nad aeglaselt küll metsa poole, kuid mingit hirmu ei paistnud nad tundvat. Kaks hunti jäid veel natukeseks põlluveerde vaatama, et ehk auto lahkub ja õnnestub koera jälitamist ikkagi jätkata, kuid siis kadusid nemadki puude vahele. Karja taandumine võttis aega tervelt viis minutit või rohkemgi.
«See, et nad on nii julged isegi päeval, kui päike heledalt paistab, pani mõtlema, et tuleks inimesi nende eest hoiatada,» lausus Savi. «Kõik sealt kandi elanikud peaksid oma koerad ja muud loomad turvalises kohas hoidma.»
Anne-Lii Savi arvates võis sute eest plehku pääsenud koer pärineda lähedal asuvast talust, kuid seal elav Viljar Ristisaar kinnitas, et tema majavalvur oli sel ajal aias kinni. Ehkki Ristisaare kodu ümbritseb kõrge tara, pani ta pärast kolmapäeval juhtunust kuulmist suure koera igaks juhuks ka ketti, et too hulkuma ei pääseks. «Muidu võtab hunt veel ära,» sõnas peremees.
Ristisaare teada pole varem ümbruskonnas võsavillemeid ringi hulkunud ning seetõttu ei ole ta osanud nende pärast ka muretseda. Nüüd on olukord mõistagi muutunud.
«Ema käib bussiga tööle. Pole just mõnus tunne peatusesse minna, kui tead, et hundikari on läheduses liikvel,» lausus Ristisaar.
Kolga-Jaani vallavanema ja Leie jahimeeste seltsi juhi Kalevi Kauri andmetel pole hundid Ristisaarte talu juures siiski esimest korda, sest seal tavatsevad nad üle maantee minna. «See, et nad päeval põllu peal liiguvad, on aga harv juhus,» tõdes ta.
Kümmekond aastat tagasi lohistasid soed Kolga-Jaani vallas koera maja juurest lausa koos keti ja kuudiga minema, kuid viimasel ajal ei ole seal Kauri andmetel rünnakutest kuulda olnud.
«Jahimeestel on huvi hunte küttida ja kui lumi maha tuleb ning jäljed on näha, me seda kindlasti ka teeme,» lubas ta.
Ka Kolga-Jaani jahiseltsi esimees Olev Meier lausus, et kui mõni susi just juhuslikult ette ei jää, tuleb jahiga oodata lume tulekuni.
Tema seltsil on selleks hooajaks kaks hundilaskmise luba, kuid viimase nelja-viie aasta jooksul ei ole sealsetel jahimaadel ühtegi hallivatimeest kütitud.
«Kui pesakond pole hirmu tunda saanud, siis nad inimest ei karda,» kommenteeris ta Anne-Lii Savi kirjeldatud kohtumist ja tõi näite aastakümnete tagant: «Pärast sõda, mil hunte oli tükk maad rohkem kui praegu, jooksis üks mu isa hobuse kõrval 50 meetrit ja uuris, kuhu sõidetakse.»
Meieri hinnangul võivad Kolga-Jaani ümber liikuvad metsakutsud tulla nii Põltsamaa poole jäävast Soosaare rabast kui Alam-Pedja looduskaitsealalt ning seetõttu pole sugugi kindel, et seal ainult üks kari tegutseb.
«Koera peab tuppa laskma,» soovitas ta ümberkaudsetele inimestele. «Sinna hunt ehk ei tule järele.»