Kaare kooli maja on pelgalt kest

Tauno Tuula Foto: Elmo Riig / Sakala

MÕNI AEG tagasi püüdsin oma kirjutisega vähendada pedagoogide hirmu uue kooli ees, nüüd aga tahan julgustada uue kooli esimesi abituriente.

Olin 2. novembril maavalitsuse majas asjalikul teabepäeval ja mul on siiralt hea meel, et Viljandi koolireform on Ülle Luisu taolise direktori kätes. Tundsin omaenda pedagoogilistele kogemustele tuginedes juba veerandi tunni jooksul ära pedagoogi, kes saavutab heas mõttes kontrolli paarisajapealise kuulajaskonna üle, ent jätab uksed dialoogiks lahti.

Mulle tuli silme ette Mati Kallaspoolik, kolleeg Vana-Võidu päevilt. Tema oskas nagu Ülle Luiskki pidada korrektselt loengut ja hoida ühtlasi nagu muu seas auditooriumi kontrolli all.

ESIMESES INFOTUNNIS kuuldu põhjal tundus mulle, et kogu auditoorium sai aru, mis neid Viljandi gümnaasiumis ees ootab, ja saalis valitses selle suhtes positiivne hoiak.

Väljendati küll hirmu tulevaste küpsuseksamite ees. Kardeti juba ette, et kui seni pole keeli ega matemaatikat piisaval tasemel õpetatud või õpitud, kuidas saab neid eksameid siis 2014. aastal hästi teha.

Kahju, kui mõnel pool ei ole sügisel kümnendasse klassi tulnud õpilastele suudetud selgeks teha, et võõrkeelest ja matemaatikast kooli lõpetades pääsu pole, kuid eks ole ju õppeaasta alles alanud ja seda on veel aega sisendada.

Rahuloluüminat kostis infopäeval valikute mitmekesisuse ja paindlikkuse peale. Kahetseda tuleb, et valikus pole ühtegi piirkonna arendamist silmas pidavat suunda, mis tooks siia tööstusi, nagu linna ja riigi vahel esialgu kokku oli lepitud, aga eks sedagi jõua veel läbi rääkida.

Lõppude lõpuks peaksime arenguga rahul olema ja laskma riigil oma eesmärgid Viljandis ellu viia.

TUNDUB, ET mõne meelest ikkagi ei tohiks nii lihtsalt minna. Üks huvirühm on hakanud tegema üheteistkümnenda klassi õpilaste ja vanemate hulgas selgitustööd, nagu oleks halb mõte saata järgmise aasta abituriendid Kaare koolimajja. Nende meelest oleks väga vahva, kui 2013. aasta abituriendid saaksid lõpetada kooli oma vanas majas ja klassis.

Ma ei soovigi hakata selle liikmeid ümber veenma, sest see oleks aja raiskamine, vaid eelistan edastada oma seisukohad tulevastele abiturientidele — sedagi mitte kui poliitik või endine õpetaja, vaid kui kunagine õpilane.

OLED PRAEGU XI klassis ja niisiis just see õpilane, kellest juttu tuleb, sest nimelt sinuga manipuleeritakse ja sind tahetakse hoida eemal Viljandi gümnaasiumi kõige tähtsamast ajajärgust: kooli loomisest ja esimesest õppeaastast.

Kui õnnestub jätta sind vanasse hoonesse ning kõik teised lähevad õppima Kaare kooli, kas kujutled end minemas igal hommikul koolimajja, kus sinuealistest käivad ainult klassivennad ja -õed ning ühe paralleelklassi õpilased? Ülejäänud koolipere moodustavad sinust kolm ja rohkem aastat nooremad õpilased.

Eelmise aasta rebased mõnulevad samal ajal kõige vanemate gümnasistidena koolimajas, kus nendeealisi on tervelt viis korda rohkem kui sinu omas. Seda mõnu suurendab tõik, et sellist staatust saavad nad nautida tervelt kaks aastat ühtejärge: kõigepealt Kaare ja siis uues koolimajas. Ometigi oled sa vaeva näinud ja 11 pikka aastat õppinud, et olla lõpuks koolis vanim ja autoriteetseim.

Kas kujutad ette, et su nooremates klassides käivad sõbrad ja sõbrannad lahkuvad ning õpivad koos ülejäänud omaealistega teises koolimajas, aga sina jääd oma klassikaaslastega konutama vanasse — vilistlasena üheksandatele klassidele, kes omakorda tahavad kehtestada põhikooli vilistlase staatust?

Kõik Viljandi gümnasistid peale sinu saavad olla keskkonnas, mida sulle infopäeval tutvustati koos nendesamade tulevaste koolikaaslastega, kes viibisid samuti maavalitsuse saalis. Seevastu sulle saab osaks jääda sinnasamasse, kus oled viibinud aastaid, ja suhelda õpetajatega, kellega oled suhelnud juba esimesest klassist peale, ümberringi aga on mitu aastat nooremad koolikaaslased.

Mis tunne võib sind vallata, kohtudes tänaval sõpradega, kes pajatavad uutest sõpradest ja õpetajatest, kuid sinul pole öelda neile midagi muud kui et remonditud majas on vanaviisi hea olla?

Mida koged, kui uues kultuurimajas kunagised sõbrad sulle peol ainult mokaotsast tere ütlevad ja siis uute sõprade keskele sukelduvad? Olles formaalselt uue gümnaasiumi õpilane, kellel on teine direktor kui sinuga ühes majas olevatel noorematel õpilastel, ei kuulu sa õieti ei sellesse ega teise kooli?

Oled küll vastse gümnaasiumi esimene vilistlane, kuid sama kooli rebased ei tea sellest midagi, sest õpid teises majas.

Selle asemel et vaadata alt üles oma kooli vilistlastele, peavad sinu uue kooli rebased austama sinu asemel XI klassi õpilasi.

Kas annad endale aru, et oled jätnud uued koolikaaslased turvatundeta, mida saad neile anda just sina kui vanem õpilane, kasutades oma kogemusi ja autoriteeti? Sina oled ju kõige vanem ja targem, kes oskab ajada asju nii kooli juhtkonna kui teisi kiusavate poistega.

MA EI MÕELNUD seda välja kellegi hirmutamiseks, vaid püüdsin mõelda iseennast 40 aastat nooremaks ja panna samasse olukorda. Just nõnda näeksin olukorda mina.

Tulevane Viljandi gümnaasiumi esimene vilistlane: ära ole konservatiiv, vaid ole muutja ja tee see asi koos koolikaaslastega lõpuni ära! Siis võid endaga hiljem rahul olla, et oled viibinud uue kooli loomise juures ja sees.

Mine ja loo sellele koolile kuvand, mis on sinu nägu!

Esimesi vilistlasi tuletavad kõik tulevikus kokkutulekutel meelde kui autoriteetseid, vanemaid koolivendi ja -õdesid, kes olid keerulisel ajal eesminejad, aitasid noorematel hakkama saada ning kaitsesid neid vajaduse korral ülekohtu eest.

jätTes nooremad koolivennad ja -õed uues olukorras üksi, pole ime, kui sind peetakse tulevikus reeturiks ja sa ei tahagi kokkutulekutele minna.

Näe olukorda parem selles valguses, et keset neid suuri muutusi on Kaare koolimaja pelgalt vähetähtis kest.

Minu ajal igatahes loobumisvõitu poleks antud.