VILJANDI KODUTUTE loomade varjupaigal täitub homme esimene tööaasta. Kui minult küsitaks, kuidas meil läheb, vastaksin, et läheb korraga nii hästi kui halvasti.
Triinu Priks: Paljud ei taju veel oma vastutust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea on see, et paljud loomad on saanud uue kodu või leidnud üles endise peremehe. Samuti see, et meil on tänu kodanikuühiskonna sihtkapitalile koolitaja, kes on jõudnud mõne kuuga rääkida paarile tuhandele Viljandimaa lapsele loomakaitsest ja varjupaigast. Varjupaigas käib ka rohkesti noori vabatahtlikke, üks neist koguni Vietnamist.
Halb on see, et endiselt leidub palju inimesi, kes ei saa aru, et nad vastutavad oma looma, tema tegude ja ka tema järglaste eest.
VILJANDI VARJUPAIK on võtnud oma tööpõhimõtteks, et loomi, kel pole parandamatut tervisehäda või muid lahendamatuid probleeme, ei hukata. Seega on seal pidevalt vähemalt 80 kassi ja teist sama palju ootab sinna pääsemist.
Kui meil oleksid teised põhimõtted, võiks abi vajavate loomade suure hulga liigitada hoopis lahtrisse «Hea». Nimelt tasub iga looma esimese 14 varjupaigas veedetud päeva ülalpidamiskulud omavalitsus. Edasine on juba meie endi teha: kas laseme loomal minna vikerkaaresilla taha või otsime talle annetajate abiga uue kodu. Viimane võib võtta kuid, vahel ka aastaid.
Kui meie eesmärk oleks 14 päeva möödudes kõhklematult loomade eluküünal kustutada ja saada Väike-Maarjas asuva loomsete jäätmete käitlemise tehase võtmekliendiks, oleksid omavalitsuste taskud juba poole eelarveaasta pealt tühjad, sest kodututest või omaniku juurest lahti pääsenud kassidest puudu ei tuleks.
Varjupaika kimbutab ruumipuudus. Õnneks on meile hulkuvatest loomadest teatavad inimesed enamasti mõistvad ning saavad aru, et kui nad on kodutut kassi ja tema tegemisi juba mõnda aega jälginud, võivad nad seda veel mõnda aega teha. Vastasel korral saadavad nad looma varjupaika kellegi teise elu hinnaga. See puudutab ennekõike kasse — koerte mahutamisega ei ole meil seni õnneks raskusi olnud.
LÕPPEVAL AASTAL oli meil rõõm pakkuda peavarju 114 koerale ja 304 kassile, kellest said oma endisesse koju tagasi 40 koera ja ainult seitse kassi. Uue kodu leidsid 56 koera ja 100 kassi.
Varjupaika sattunud mikrokiibiga loomad võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Neist rohkem oli loomi, kelle omanik avastas varjupaigast alles kuu või paari pärast. Oleks peremees lasknud oma lemmikule õigel ajal kiibi paigaldada, poleks too pidanud kogema varjupaigastressi ning meie oleksime saanud kasutada kulutatud raha kellegi teise aitamiseks.
KUIGI SEADUSE järgi peab omavalitsus korraldama oma territooriumilt omanikuta loomade püüdmise, looma kirjelduse avalikustamise ja ülalpidamise 14 päevaks, leidub kahjuks ikka veel niisuguseid omavalitsusi, kes väidavad järjekindlalt, et neil ei ole mitte kunagi mitte ühtegi hulkuvat looma või on kõik loomad nägupidi tuttavad. Meie kogemused räägivad hoopis vastupidist.
Kahju küll, aga peame olema valmis selleks, et keegi oma soovimatud kassipojad või koerakutsikad metsa alla poetab või teises Eesti otsas maja tühjaks varastada lasknud Muki puu külge seob ja sinna maha jätab.