Eesti depressiivroki lipulaev ansambel Kosmikud esitleb reedel Viljandi klubis Rubiin oma viimast kauamängivat plaati «Öö ei lase magada».
Kosmikud ei lase sügisöödel magada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kosmikud on tegutsenud aastast 1999, ilmutanud selle aja jooksul viis albumit ja ühe kogumikplaadi ning andnud palju kontserte nii Eestis kui põhjanaabrite juures. Soomes on see bänd väga populaarne. Olles Kosmikuid ise mitu korda vaadanud ja kuulanud, julgen arvata nad eesti kontsertbändide ladvikusse.
Mõjub tervikuna
Viimane album tundus esmalt keskpärane ja kohati isegi nõrk, kuid mida enam lugusid kuulata, seda lähedasemaks need saavad. «Öö ei lase magada» on niinimetatud grower-plaat, mis kasvab üha rohkem kuulaja hinge külge.
Salvestanud ja masterdanud on selle Elmu Värk, kes oli ka Metro Luminali tuntuima albumi «Ainult rottidele» lindistamise juures. Kosmikuid ja Metro Luminali ühendavad peale kahe liikme, kitarrist Andres Vana ja trummar Kristo Rajasaare veel sarnane saund ja meeleolu.
Positiivseks võib pidada, et Kosmikute kitarrist näib olevat kasvanud välja Rainer Jancise mõjust ja leidnud pillimängus oma lähenemise. Mürisevate elektrikitarride kõrval on kasutatud ka akustilist kitarri ja klahvpille. Klappidega kuulates tunnen, justkui mängiks bänd minuga ühes toas.
Plaat mõjub tervikuna, ehkki omaette võetuna on lood väga eriilmelised. Seal on kiiret hüpnootilist rajurokki, vennaskonnalikku romantikat, kaheksakümnendate hair-metal’it ning mõistagi ka Kosmikutele ainuomast depressiivrokki.
Esimesel kahel Kosmikute albumil oli kasutatud Aleksander Tambergi tekste. Tema luuletustega kaustik jõudis bändini eelmise laulja, Taavi Pedriksi kaudu. Tuberkuloosi põdenud ja palju aastaid haiglates veetnud Aleksandrit inspireeris saatus kirjutama depressiivseid tekste. Kuulaja tunneb neid tänu Kosmikute muusikale.
Algul ei julgenud mehed kladet avadagi, kartes ka ise haigeks jääda, kuid mul on hea meel, et nad seda ikka tegid. Muidu ei oleks meil selliseid geniaalseid laule nagu «Ei roosid», «Sünnipäev» ja «Lilled».
Vaigu sõnad
Kahju, et tema tekste pole kasutatud viimasel plaadil, sest osa Mait Vaigu sõnu ei mõju mulle loomutruuna ning ma ei suuda nendega samastuda. Kosmikud on öelnud, et pühendasidki selle plaadi Vaigule ning too oli kaasatud kogu loomeprotsessi.
Asi ei ole õnneks üdini halb: mitme tulevase hittloo sõnad on isegi väga meeldejäävad. Näiteks «Öö ei lase magada», «Üks võimalus kuuest» ja «Hirm meid hoiab koos» on lood, mida hakatakse raadiotes kindlasti tihti mängima.
Mõistagi kuuleb neid ja paljusid teisi hitte ka reedesel kontserdil, kuhu soovitan minna igal rokkmuusika austajal. Peale Kosmikute esineb seal Inglismaal tegutsev ansambel DND, mis koosneb kolmest eestlasest ja ühest ameeriklasest. Nemad on Kosmikutele igati sobivad kaaslased, sest ka nende muusikas leidub Metro Luminali ja Kino mõjutusi.