Kui sind peetakse tulevikus reeturiks

Alli Lunter Foto: Peeter Kümmel / Sakala

NII EI LUBA ma õpilaste kohta öelda. On alatu haarata neid uue gümnaasiumi loomise pimedasse mängu. Pole veel kooligi, rääkimata majast, õpikeskkonnast ja pedagoogidest. Hea kool kutsub ise ega vaja promomist.

Niisama ärapanevalt annab Tauno Tuula 11. novembri «Sakalas» ilmunud artiklis hinnanguid praeguste gümnaasiumide õpetajatele: «...kui seni pole keeli ega matemaatikat piisaval tasemel õpetatud või õpitud. /.../ Kahju, kui mõnel pool ei ole sügisel kümnendasse klassi tulnud õpilastele suudetud selgeks teha, et võõrkeelest ja matemaatikast kooli lõpetades pääsu pole...»

Olgu. Oleme harjunud, et õpetajate ja arstide kohta avaldab arvamust iga möödakäija. Aga toetuda probleemiseadele, kas noortele meeldib õppida omavanuste hulgas või koos nooremate õpilastega, on ebaeetiline. Seda võib nimetada eksitamiseks, mis on sihitud noore inimese hapra identiteedi pihta. Nii ei tehta.

Kui ühes perekonnas on VI ja XII klassi õpilane, ei teki kunagi küsimust, kuhu peidame teismelise, kui abiturient tahab hingata. Pealegi ootab ka Kaare koolis uue gümnaasiumi õpilasi ees põhikooli osa.

OTSENE PÖÖRDUMINE XI klassi õpilaste poole väitega, et nendega manipuleeritakse, tekitab küsimuse, kes kellega seda teeb.

See oli lastevanemate kiri, mis on elevust tekitanud. Selles palutakse nende õppivatesse lastesse vastutustundlikult suhtuda. Vanematele on jäänud mulje, et noorte seisukohti ei arvestata. Kas lapsevanemad manipuleerivad oma lastega? Vähemalt korralikus peres mitte iialgi.

Praegused noored on enamikus realistid. Nad vajavad rahulikku ja sisukat viimast kooliaastat. Oma tulevikuvõimalusi ei vahetata mingi meelelahutusliku rebaste rituaali vastu.

Vanasse kooli jäämine ei ole «konutamine», pigem annab see võimaluse jätkata õpinguid väljakujunenud ja läbitunnetatud tööõhkkonnas. Uued õpetajad ei õpi XII klassi ühe talvega tundmagi ning õpilased ei suuda kõigi muudatustega kohaneda.

Pole ju saladus, et ainet võib õpetada erinevate meetoditega. Sellel on loogiline jätk: oma õpetaja teab, mida, kuidas ja kellega eksami eel korrata. Mina õpetajana ei soovi, et mu õpilased võetaks viimases klassis ära — tahan omade eest lõpuni vastutada. Ma ei taha anda võimalust öelda, et «pole piisaval tasemel õpetatud».

IGA KOOL loob end ise. Tuleb alustada oma hoones, algul X klassi lennuga ja järgmisel sügisel uue X klassiga. Kes on oma koolis alustanud, peaks seal ka lõpetama.

Miks peab nii arutult tormama? «Võtke hoogu maha!» ütleksin uue õppeasutuse rajajatele. Niigi on alates 2010. aastast olnud palju ärevat ja läbimõtlematut.

Oma linna rahvast, eriti noortest, tuleb hoolida ja nende soove arvestada. Praegused XI klassi õpilased on endale ise kooli valinud. Paljud tegid seda traditsioonide tõttu: samas koolis on õppinud nende vanemad ja vanavanemad. On loomulik, et nad soovivad seal ka lõpetada, selle asemel et hüpata pea ees basseini, kus pole veel vettki sees.

Linna praegustes gümnaasiumides on nagu igal pool mujalgi rahulikult üle mindud uue õppekava esimesele aastale. Kõik tingimused on kolme kooli peale kokku täidetud: suunad ja valikained. Kes oskab lugeda uue õppekava üld­osa, loeb sealt välja, et valikud teeb enamasti kool.

63 kursust moodustavad kohustuslike alusteadmiste põhja, sellele lisandub suunavalikuga veel 20 kursust ning õpilasele võimaldatakse ka 11 kursuse ulatuses valikaineid. Loodav Viljandi riigigümnaasium on avanud oma kodulehekülje, kus on muu hulgas kirjas õppekava lahendused. Kahjuks on seal mõni viga, mis tuleneb õppekava lahtilugemisest. Olgugi näidiskava, ei tohiks see sisaldada vigu.

ON ILMSELGE, et kui kiirustatakse asenduspindadele kolima, ei tule õpikeskkond poole aastaga mingil juhul järele — pean silmas füüsikat, keemiat, bioloogiat ja teisi aineid. Praegustes gümnaasiumides on üks ja sama õppevara kasutusel nii põhikooli kui gümnaasiumi osas. Kui vahendeid jagada, siis üks pool kindlasti kannatab.

Me teame, kui raskelt on saadud need vähesedki õppevahendid. Päevapealt ei sünni midagi: näiteks raamatukogu komplekteeritakse väga pika aja jooksul ning osa kirjandust on kirjastustes läbi müüdud.

Praegused gümnaasiumid loobuvad konkreetsetest gümnaasiumiõpikutest, kuid mitte teatmekirjandusest ega lektüürist, mida kasutatakse osaliselt ka põhikoolis. Mis oleks gümnaasium korraliku raamatukoguta?

TULLES TAGASI mõiste «manipuleerimine» juurde, julgen nimetada Tauno Tuula artiklit demagoogia näidistööks. Kes ei usu, võtku lahti Katrin Aava gümnaasiumiõpik «Kõnekunst» leheküljelt 118, kus on demagoogia analüüsi tabel.

Nimetan demagoogia võtteid, mis on Tuula artiklis ilmekalt välja tulnud: siltide kleepimine, naeruvääristamine, mõjutamine grupi kaudu, viitamine omaenda «pagunitele», vaimustuse esilekutsumine, hirmutamine ja meelitamine, olulise varjamine, eksitamine tegeliku avaliku arvamuse suhtes, probleemi lihtsustamine, tähelepanu peateemast kõrvale juhtimine, sina-vormis pöördumine.

Tänapäeva koolis on demagoogia ja manipulatsiooni teema kõnekunstiõpetuses sees: ellu astudes peavad noored ju suutma orienteeruda.