Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/11/15/834412t1hd7f7.jpg)
«Kui vähemuskogukond mujal koduneb, siis tekib uus kultuur uuel kodumaal. Kui võõrsil kogukonda ei teki, siis kaob ka pärimuskultuur,» leidis Viljandi kultuuriakadeemia lektor Marko Veisson eile Viljandis toimunud väitlusel.
Esmaspäeval Viljandi kultuuriakadeemias olnud väitluse teema oli «Pärimuskultuur saab säilida vaid kodumaal». Jaataval poolel väitles kultuuriakadeemia lektor Marko Veisson, kes oma avakõnes keskendus kultuurikeskkonna mõjudele pärimuskultuuri säilimisele.
«Kultuur säilib muutudes, aga välismaal muutub ta teistmoodi kui kodumaal, sest teda mõjutab uus keskkond,» ütles Veisson oma avakõnes. «Ja selles, et pärimuskultuur ühel hetkel üldse kaob, pole midagi halba. Ka kirja pandud pärimuskultuuri esitamine võib hakata uuesti ringlema.»
Eesti väitlusseltsi esindajad Martti Reek ja Rene Kukk oponeerisid teadlasele väitega, et geograafiline asukohal ei ole tänapäeval enam tähtsust ja oluline on huvi. «Kui me räägime kultuuri säilitamisest, siis piisab, kui on kas või üks inimene, kes sellega tegeleb ja selle vastu huvi tunneb. Sest kui meil kodumaal pole huvi, on kogukonnast vähe kasu selleks, et pärimuskultuur siin säilida võiks,» oponeeris Rene Kukk.
Marko Veissoni sõnul on pärimuskultuuri säilimine seotud siiski kohaliku kogukonnaga, kes seda üleval hoiab. «Kui mängime rahvamuusikat noodist, on see pärimuskultuuri esitamine, mitte jäljendamine. Kui pole pärimust omaks pidavat kogukonda, pole ka pärimust. Kui kogukond läheb oma pärimuskultuuriga välismaale, siis teises keskkonnas muutub pärimuskultuur kogukonnast hoolimata siiski. Vastasel juhul ei tekiks ju mõisteid nagu Rootsi eestlased,» rääkis Veisson.
Välismaal oma pärimuskultuuri vastu huvi tundmise võib aga Veissoni hinnangul suuresti liigitada juba kirja pandud pärimuse esitamiseks. «Kui minu isa tegi paati, mina vaatasin pealt ja teen nüüd järele, siis see on pärimus. Kui tudengid võtavad ette vana paadi ja teevad järele, ei ole see enam pärimuskultuur, sest see pole põlvest põlve edasi antud,» selgitas Marko Veisson.
TÜ Viljandi kultuuriakadeemias korraldatud väitlus oli järjekorras viies ja eelviimane Eesti väitlusseltsi ja statistikaameti koostöös korraldatud sarjast «Eesti tähtsaim väitlus». Viimane väitlus on 15. novembril Tartus.