/nginx/o/2011/11/14/833902t1h37d4.jpg)
«Pam, pam, pam,» luges mõneaastane poiss täppe leopardimustriliselt riidelt, mis kattis pikka puupinki. Samal ajal püüdis isa poega oma põlvele sättida, et too näeks paremini Tuhalaane külamaja saali teise otsa, kus juhataja Anneli Anijärv hakkas jagama aukirju sealsetele aasta isa kandidaatidele.
«Neid oli 22,» oli ta varem täpsustanud, «isasid neliteist ja vanaisasid kaheksa, kusjuures kaks neist on juba vanavanaisad.»
Kõigile isade konkurss
Kandidaate sel aastal esimest korda toimuvale, kuid külavanem Enn Sarve sõnul traditsiooniks muuta kavatsetavale isade austamise konkursile esitada ei saanud.
«Panime ise mehed nimekirja,» selgitas Anneli Anijärv, kuidas külas sündinud 20 lapse isad ja vanaisad valimisele olid saanud. «Kokku on kutsutud kuni gümnaasiumi lõpu ealiste laste vanemad,» rääkis ta.
Päris väikseid ütles ta olevat 13-14, aga paljud pisikestega pered olevat nädalavahetusekülalised, kuigi sisse kirjutatud Tuhalaande.
«Kartsime, et kui teated välja paneme, siis kandidaate esimesel aastal lihtsalt ei tule,» tunnistas Anneli Anijärv. «Tegime otsa ise lahti ning saatsime 14 emmele palve, et nad valiksid ühe,» jutustas ta.
«Oma pereisa poolt hääletada ei tohtinud,» täpsustas Enn Sarv.
Emad valisid salaja
Kõikidele emadele saadeti nimekiri ja neil oli kaks nädalat aega otsustada. «Kellele läks e-kiri, kellele saatsime postiga, kes tuli ise siit läbi,» meenutas Anneli Anijärv.
«Nädal tagasi oli selline tunne, et lähen hääletusümbrikuga emmedele koju,» naeris ta. Talle oli tundunud, et ei saagi hääli kokku. Külamaja juhataja selgitas, et paljusid takistab kohale tulemast töö. «Meil on lapsi, kelle vanemate töökoht on mujal. Nad elavad küll Viljandis, aga on ikkagi külalapsed.»
Anneli Anijärv rääkis, et kui kõik emad olid hääle andnud, tuli Tarvastust fortuuna, kes luges need kokku, et saaks teha tänukirjad.
«Erinevus on ainult selles, et kui teistele on kirjutatud «Aasta isa kandidaat», siis võitjal seisab seal «Tuhalaane küla aasta isa»,» lausus ta.
Külamaja juhataja jutu järgi oli emadel võimalus rääkida lastega läbi. «Suurematel lastel oli võimalik öelda oma issile tänusõnad, mis kirjutati diplomile,» täpsustas ta ja näitas ühte, kus seisid read: «Mulle meeldib, kui issi on kodus, siis saan temaga mamma juures kalal ja ujumas käia.»
Kõige rikkam issi
Pats, pats, pats. Esimeses reas istuv lasteaialapse mõõtu piiga põntsutas kannatamatult jalgu. «Tahan emme juurde,» hõikas tema kõrval istuv pikkade patsidega sõbranna ja lippas neljandas reas istuvate täiskasvanute poole. Hüüe «Kuhu sa jooksed!» sundis tirtsu pisut pettunult isa juurde tagasi pöörduma.
Ootamisaeg lõppes. Esirea tüdrukukese käes lakkas kommikarbi kõrin.
«Häbi meile: me pole hingedeaja ja mardisanditamise vahel isadepäeva seni eriti tähistanud,» kõlasid Anneli Anijärve avasõnad mõnekümnepealisele rahvahulgale veidike kitsaks jäänud külamaja kollaste seintega saalis, mille nurka oli seatud koogi- ja kohvilaud.
«Istu ilusti,» manitses samal ajal üks isa oma poolteiseaastast heledapäist roosade sokkidega tütrekest.
«Isa seisab lapse kõrval kui mägi,» jätkas juhataja aktust.
Ilusti istumise käsust polnud eriti abi, sest piiga issi Martin pidi kohe püsti tõusma, et minna kandidaadi tänukirjale järele. Ka tütre võttis ta etteastumisele kaasa.
«Tõnis on meie küla kõige rikkam issi,» teatas Anneli Anijärv järgmist diplomit üle andes, «sest tal on neli poega.»
Õige mees võitis
«Võitjaks valiti väga väärikas inimene. Ta on ka vanaisa ja oma lapsed üksi üles kasvatanud. Ühtlasi on ta küla hing,» iseloomustas Anneli Anijärv võitjat. «Tema on meie pillimees.»
Kui sai teatavaks, et küla emad olid valinud tema Tuhalaane aasta isaks, oli Ermas Heina esimene emotsioon üllatus.
«Eks ta pea nüüd rohkem pilli mängima,» naeris külavanem Enn Sarv. Anneli Anijärv täpsustas, et mingeid kohustusi ega esindusfunktsiooni Ermas Heinal ei ole, aga ta on seltsiva loomuga.
«Olgu meil laste või täiskasvanute sündmus — tema on nii eakate kui noorte juures alati kohal, kui kutsume,» rääkis Anneli Anijärv. Emadele saadetud memos olnud muu hulgas nõue, et aasta isa poleks ainult oma lastele vahva issi, vaid kogu küla jaoks olemas.
Premeeritu võttis vastu käsitöökruusi, tänukirja ja lapse perepildiga T-särgi.
Parim on pillimees
Aasta isaks valitu tagasihoidlikkus kadus, kui Enn Sarv toimetas Ermase sülle akordioni ja pillist kostsid esimesed helid ning kõlasid laulusõnad. Pisipõnnid keerasid teisest toast toodud lelukastid ümber ja hakkasid mängima.
Tuhalaane aasta isa kolis külla 1971. aastal, kasvatas seal üles oma järeltulijad ja märtsis kasvab kuueliikmeline lastelaste rida kahe võrra.
«Peale akordioni tunnen bajaani ja karmoškat. Mandoliini ja basskitarri olen ka proovinud,» loetles Ermas Hein.
Ainus, mis pillimehele isadepäeva tähistamisel muret tegi, oli külamaja. «See on väikseks jäänud. Läheks vaja suuremat, saaks suuremaid pidusid korraldada,» ütles ta. Enn Sarv rääkis, et uue hoone projekt on juba tehtud. «See tuleb põlenud kultuurimaja asemele,» täpsustas ta.
«Tsirkust on kõikjal tore vaadata,» rääkis üks väärikamaid aasta isa kandidaate Kaljo Visnap, kes oli tulnud külamajja tänukirja kätte saama ja klouni etteastet kaema lapselaps Rolandiga.
«Vanasti oli tööd palju ja isal polnud aega õpetust jagada,» jäi ta mõttesse. «Ega nüüd asi parem ole,» arvas ta. «Hällist saati tuleb selgitada, mida tohib.»
Selline mõtteavaldus ei näita, et vanaisa oleks karm. «Äge,» oli lapselaps Roland taati iseloomustades napisõnaline. «Tööd teeme koos,» lisas poiss ja ütles, et kui nad kartulit võtsid, kõneles vanaisa põnevaid lugusid vanast ajast.
Kui Roland meenutas erilisi lugusid taadi poisikesepõlvest, kõlasid Tuhalaane külamajas aasta isaks valitud Ermas Heina laulusõnad lapsepõlve mängude maast.
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)