Viljandis Tartu tänaval näeb tihti luua või labidaga tegutsemas majahoidja Heinz Helinurme. Koristamine on tal kenasti käpas — seda tööd tegi ta poolteist aastat Ameerika Ühendriikides, ehkki inglise keelt ta ei valda.
Pensionär teenis Ameerikas majaremondiks raha
12. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vestluse algul ütleb 68-aastane Helinurm, et see oli rohkem lõbureis. Ta meenutab palme, sinise veega merd, säravat päikest, delfiine ning sõbralikke politseinikke. «Olin Ameerikast alati unistanud. Mõtlesin, et vaataks selle kandi üle: suured autod, lõputud maanteed, neegrid ja puha...»
Ning ometi ei käinud ta seal aastatel 2006—2008 pelgalt lustimas. Sihiks oli koguda piisavalt raha, et oma kodu Jakobsoni tänaval otsast lõpuni ilusaks vuntsida.
Ööd kaubakeskuses
Heinz Helinurme töökoht oli Miamist paarisaja kilomeetri kaugusel Mehhiko lahe ääres Sarasota linnas. «Töötasin hiiglaslikus kaubakeskuses — Eestis nii suuri ei olegi. Õhtul kella kümnest asusin tööle ning hommikul kella kuuest pääsesin välja. Vahepeal oli maja lukus ning signalisatsiooni all.»
Tuli kraamida tualette, viia kassadest prügi ära, suure harjaga põrandad puhtaks pühkida, seejärel pinnad masinaga pesta ning poonimisaparaadiga läikima lüüa.
«Olen harjunud, et kõik peab viimseni läikima, ja algul tundus kaheksa tunniga hakkama saada üle jõu käiv ülesanne. Õnneks õpetas täditütre mees õigeid töövõtteid ning edaspidi jäi aega ülegi.»
Kui hiigelkeskuses töö tehtud, sõitis Helinurm teise kauplusesse, kus oli rakkes järgmised kolm tundi. See pood oli umbes Viljandi Selveri suurune. Nagu mees ütleb, läks sealt teenitud raha elamiskuludeks ehk korteri, elektri ja muu eest tasumiseks. Hiigelkeskuse palk talletus majafondi.
Aasta ilma puhkepäevadeta
«Muidu oli kõik hea, aga vabu päevi ei olnudki. Viimasel korral olin Ameerikas aasta otsa jutti ning hingetõmbeks oli vaid 24. detsember,» meenutab viljandlane. «Aga ega hullu ka olnud. Tervis oli korras ning pidasin kenasti vastu.»
Heinz Helinurm ütleb, et koolis ei olnud ta inglise keelt õppida viitsinud ning umbkeelsena oli Suure Lombi taga vahel keeruline. Päris hätta ta siiski kunagi ei jäänud, käed ja jalad aitasid ning sõjaväes külge jäänud vene keel ka. Koristajaametis olid viljandlase ülemused leedulane ja grusiin.
«Kohtasin Ameerikas ka palju venelasi ning käisin vene linnaosades. Samuti lävisin rohkelt eestlastega.»
Tööpäeva lõppedes käis Helinurm vahel Mehhiko lahes ujumas. Floridas on soe kliima ning veetemperatuur jäi enamasti 24 ja 28 kraadi vahele.
«Rannad on tohutult ilusad, vesi on helesinine ning liiv väga puhas — seda puhastasid hommikuti traktorid. Lahe oli jälgida, kuidas metalliotsijatega rahatähti ja muid väärtesemeid otsiti. Märkasin veel, et kaatrid sõitsid ujumiskohtade lähistel edasi-tagasi. Hiljem mõistsin, et seda tehti haide peletamiseks,» kirjeldab Helinurm.
Viljandlane käis ka eramajade rajooni uudistamas. «Need olid väga kaunid ja igaühe juures lehvis Ameerika lipp. Maja ümber olid vaid asfalt, muru ja palmid — kõik oli lihtne ja ilus.»
Kui muid tegemisi ei olnud, jõudis mees korterisse kella 9 paiku. Sõi, vaatas telerit, vestles interneti teel kodustega ning luges Eesti uudiseid. Magama läks ta kella 14 paiku ning kell 20 tuli ärgata, et hakata tööle sättima.
Vaimustus liikluskultuurist
Heinz Helinurm sõitis Ameerikas palju autoga ning vahemaad, mida tal läbida tuli, olid päris suured. Viljandlane kiidab väga sealset liikluskultuuri ja suurepäraseid teid.
«Kui kodulinna naasin, häirisid väga siinsed augud ja see, et tänavaääred on masinaid täis — sõida nagu vigursõitu,» tõdeb ta.
Meeles on Ameerika tohutud parkimisplatsid, kus peatumise eest tasu ei küsita ning alati leiab ka vaba koha. Teeäärtes parkida ei tohi ning selle korra rikkuja auto veetakse minema.
Kahel korral oli umbkeelsel Helinurmel ka politseinikega tegemist. Esimesel korral ta kinnipidamise põhjust kohe ei adunud. Viimaks tegi mundrimees talle viibeldes selgeks, et üks esituli ei tööta. Teisel korral tuli viljandlasel vastust anda siis, kui ta oli sõitnud kollase tulega valgusfoori alt läbi. Mõlemal juhul piirdusid politseinikud hoiatusega.
Karm, aga õiglane politsei
Ameerika teedel oli politseinikke märgata palju, aga üleliia kurjad või võimukad nad ei olnud. Kui keegi tee ääres auto peatab, tuleb mundrimees kohe küsima, kas on abi vaja. Kui vaja, organiseerib ta tõrkuva auto äraveo.
Karmimaks muutuvad mundrimehed siis, kui korraldustele ei alluta. Nende eest põgenemine oleks Helinurme arvates hulljulge tegu. Politseiautodel on põrkerauad, tõrkuja auto rammitakse teelt välja ning tagatipuks pannakse tal käed raudu.
Helinurm ütleb veel, et hulkuvaid koeri ja kasse kusagil ei näe. Lapsed on hästi valvatud: nad ei tohi üksi tänaval liikuda ja kooli sõidutavad neid suured koolibussid. «Mulle tundus, et laste eest hoolitsetakse Ameerikas väga hästi.»
Ainuke negatiivne asi, mis Heinz Helinurmele USAst meenub, on prussakad. Nendest kubises nii tema korter kui kaubakeskus. «Soojas kliimas sirguvad nad hiiglasuurteks,» teab viljandlane.
Tagasi kodulinnas
Ameerikas käigu järel sai Heinz Helinurm oma kodu Jakobsoni tänaval kenasti korda teha: ta pani majale uue soojustuse, vahetas aknad ning tegi kõik muu vajaliku. Aastaid Viljandi Autobaasis autojuhitööd teinud mees kaotas koha Eesti taasiseseisvumise järel. Ta pidas seejärel eri ameteid, ent suurt palka ei teeninud. Nii nappis maja kõpitsemiseks raha, kuid poolteist aastat võõrsil teenimist aitas järjele.
Viljandlane ütleb, et elul väga viga enam ei ole, ainult pensionirahast kipub üksi elades toimetulekuks nappima. Nii ta töötabki majahoidjana.
«Palk ei ole suur, aga hea, et sedagi saab,» sõnab Helinurm. Läinud talvel anti talle usina lumekoristamise eest preemiatki.