Isiklik abistaja aitab kodust välja

Riik aitab puudega inimeste kodusid kohaldada. Pilt on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kujutame endale ette pimedat või ratastoolis inimest, kes tahab kodunt välja minna. Viljandi pole parem ega halvem kui teised Eesti linnad: puudega inimeste liikumiseks on see üpris ebasõbralik.

Anekdootlikuks sümboliks võib pidada aastaid tagasi ehitatud kaldteed, mille kaudu pääseb Viljandi sotsiaalameti majja. Mööda seda pole isegi täie liikumisvõimega kodanikul lihtne üles ja alla saada, rääkimata ratastooliinimesest.

See selleks. Kuidas raske puude all kannataja teiste hulka pääseb? Sõbrad või pereliikmed viivad. Aga mis saab siis, kui neid ei ole, neil pole aega või nad ei jaksa?

Abistaja aitab

Eestis eksisteerib selline võimalus nagu isikliku abistaja teenus. Vaegurile määratakse keegi, kes on tema päralt ning aitab tal minna koolitusele, arsti juurde või — miks mitte — peole. Isiklik abistaja toob inimese nelja seina vahelt välja ja parandab nõnda tema elukvaliteeti.

Eestis pakuvad seda teenust Tallinn, Pärnu, Rakvere ja teised linnad, samuti paljud vallad. Viljandimaalt võiks nimetada Viiratsit ja Suure-Jaanit.

Niipalju kui teada, on suhteliselt palju niisugust tuge saavaid elanikke Tartus. Seal on isiklik abiline neljakümnel pimedal või ratastooliinimesel.

Võimalus elada oma kodus

Tartu sotsiaalabi osakonna peaspetsialist Indrek Sooniste ütles teenusest rääkides, et esmaeesmärk ei ole tagada inimestele tööl käimine, vaid võimalus elada kodus.

«Osutame isikliku abistaja teenust küll neljakümnele, kuid abistajate arv on suurem, sest mõnele on määratud rohkem teenustunde,» kõneles Sooniste.

«Abi saavad liikumis-, väiksemal määral ka nägemispuudega inimesed. Kriteerium ongi sügav liikumis- või nägemispuue, mille puhul inimene on pime või ratastoolis. Mõni neist käib tööl, mõni ei käi,» tutvustas sotsiaaltöötaja abi korraldust.

Aeg, mil isiklik abistaja vaeguri käsutuses on, ei ole eriti pikk, päevas enamjaolt ühest tunnist neljani. Leidub siiski ka neid, kelle juures abiline viibib 8—12 tundi.

Indrek Sooniste jutu järgi ei ole vaja hakata jalgratast leiutama, sest firmasid, kes seda teenust osutavad, on Eestis mitu.

Hind määrab, kontroll jääb

«Meie kuulutame välja riigihanke ja leiame teenusepakkuja. Ütleme, mitme tunni eest oleme nõus maksma. Tulemuse määrab hind: kes odavamalt pakub, see võidab,» rääkis Sooniste. Isiklike abistajate töö on sotsiaalosakonna kontrolli all.

Vastates küsimusele, kas teenusega ollakse rahul, ei ole Indrek Sooniste üleliia optimistlik.

«Nii ja naa. Ennekõike kurdetakse teenuse vähesuse üle, aga meil pole olnud head aastad, mis võimaldanuksid kasvada.»

Abistaja töö on üsna kurnav ja kümme tundi päevas ei jõua keegi seda teha. Indrek Sooniste sõnul tuleb meeles pidada sedagi, et selle teenuse osutaja ei ole hooldaja. «Puudega inimene on teovõimeline ja on otsekui isikliku abistaja ülemus,» selgitas ta.

Seda teenust pakkudes Tartus ainelise kasu peale ei mõelda, eesmärk on, et inimene saaks omal käel elada.

Väärikam elu

Kui võrrelda inimesi, kel on isiklik abistaja, hooldekodus elavatega, hoiab linn nende pealt, kellel on abistaja paar tundi päevas, praegu kokku. Nende arvelt, kes saavad abi pikemalt, kokkuhoidu ei tule, vaid kulud on hooldekodutasust märksa suuremad.

Kokkuvõttes tullakse toime enam-vähem sama rahaga, mis kuluks hooldekodule maksmiseks. Olgu öeldud, et enamik isikliku abistaja toel elavaid inimesi ei läheks hooldekodusse, vaid oleksid pigem suletud koju nelja seina vahele.

Tartu linnavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Tein leiab, et isikliku abistaja teenus on vajalik. «Küsimus on selleski, et puudega inimesed vajavad ühiskonda konsolideerimist — ka nemad peavad elust osa saama,» arutles ta. «Tänu isiklikule abistajale saavad sügava puudega inimesed elada kodukeskkonnas ning see on kindlasti väärikam ja rõõmsam kui hooldekodus olemine.»

Esimesed sammud

Viljandimaal propageerib isikliku abistaja teenust mittetulundusühing Teeme, kes on saanud rahastuse projektile «Isikliku abistaja teenuse arendamine Viljandimaal».

Ühingu liige Jaanika Toome rääkis, et Šveitsi vabaühenduste fond ja kodanikuühiskonna sihtkapital on eraldanud neile 5235 eurot 8 senti, et teha kindlaks abivajajate hulk ja koostada äriplaan. Tihedamat koostööd soovib organisatsioon teha Viljandiga ja Tarvastu vallaga.

Veebruari lõpuks peaks olema olukorrast ülevaade. Siis käivitub uus projekt: hakatakse otsima ja koolitama abistajaid, et alustada suvel tööd. Poolteise aasta jooksul peaks teenuse osutamiseks vajaminev raha tulema 90 protsendi ulatuses projektist ning kümme protsenti peab maksma omavalitsus või abistatav. Hiljem tuleb juba endal hakkama saada.

«Isikliku abistaja ülesanne ei ole teha kodutöid, vaid aidata inimesed nelja seina vahelt välja. Abilise toel saaks ratastoolis istuja bussi ja vaegnägija pääseks kohta, kuhu ta ise ei suuda ohutult jõuda,» selgitas Jaanika Toome.

Esmaspäeval on Teemel kavas infopäev, kuhu on kutsutud kõigi valdade sotsiaaltöötajad. Oodatud on teisedki huvilised.

Viljandi sotsiaalameti juhataja Livia Kask oli kindel, et ka Viljandis vajatakse isiklikku abistajat. «On välja pakutud, et seda võib tarvis olla viiel-kuuel inimesel,» arutles ta. «Tegeleme sellega. Peame välja selgitama teenuse vajajate arvu ja leidma siis raha.»

Millal abistajad tööle hakkavad, ei osanud Livia Kask praegu öelda.

Kurbadest mõtetest eemale

Tarvastu valla sotsiaaltöötaja Irma Väre ütles, et vald maksab päris paljudele hooldajatoetust. Hooldaja abistab hooldatavat ja viib ta välja. «Kõiki teenuseid ei olegi mõistlik arendada igas omavalitsuses ja tihti elavad hooldetoetuse saajad peres,» arutles ta.

Paraku leidub ka neid puudega inimesi, kes elavad üksi ja kelle tutvusringkond ei ole kuigi suur. Nemad ei leia endale ise abilist, vaid vald peab appi tulema.

«Kui hooldatav on sõbralik, ei tohiks probleeme tekkida,» arvas Irma Väre. Tema meelest on väga tähtis kodust välja saada, et inimene ei oleks kogu aeg oma kurbadega mõtetega üksi.

Viiratsi vallas on juba paar aastat olnud kaks isikliku abistaja teenuse kasutajat: üks sügava nägemis-, teine liikumispuudega. Valla sotsiaalnõunik Ülle Lepik ütles, et nad avaldasid soovi saada tuge ja vald maksab abilistele kuus töötasu 40 tunni ulatuses.

«Isiklik abistaja peab sobima, teda ei saa määrata,» on Ülle Lepik veendunud. Tema meelest ei olegi põhiprobleem raha — raskem on leida inimest, kel on aega ja tahtmist seda tööd teha.

Abivajaja juhendab teda ja soovid peavad olema mõistlikud. Abistajad toovad vallavalitsusele tasu saamiseks küll töötundide aruande, aga eraldi neid ei kontrollita. Külaühiskonnas, kus inimesed suhtlevad omavahel tihedalt, liigub info kiiresti ja probleemidest oleks kohe kuulda.

Suure-Jaani valla sotsiaalosakonna juhataja Aave Toomsalu rääkis, et nemad osutavad seda teenust natuke laiapõhjalisemalt. Ta tõi näiteks liitpuudega noore, kellel lasteabikeskuses viibimise aeg sai otsa.

«Seejärel olid valikud kas halvad või väga halvad. Vanemad käisid tööl, vanavanemad küll aitasid, aga nende jõust jäi väheks. Siis leidiski vald isikliku abistaja, kes on kohal viis tundi päevas,» rääkis Aave Toomsalu. Ta lisas, et tasumises osalevad ka abivajaja vanemad.

Kuigi omavalitsustel pole lihtne abistajate palkamiseks raha leida, näib suurem probleem olevat sobivate töötajate vähesuses. Palgatav inimene peab perele sobima ja leidma hoolealusega ühise keele — tema vastu peab tekkima usaldus. Valiku muudab keeruliseks tõsiasi, et sügava puudega inimene kipub olema närviline ja pessimistlik ning temaga suhtlemine nõuab kannatlikkust.

ABI
Isikliku abistaja teenus
• Isiklik abistaja on palgaline töötaja, kes lepingu järgi abistab puudega inimest (klienti) füüsiliselt igapäevastes tegevustes, millega klient puude tõttu ise toime ei tule.
• Ta lähtub oma töös kliendi erivajadustest ja tööjuhistest.
• Teenusele on õigus liikumis- või nägemispuudega inimestel, kes puude tõttu vajavad igapäevastes toimingutes abi.
Allikas: sotsiaalministeerium