Nutikas loom oskab kaitsta end ja liigikaaslast

Aleksei Turovski pidas koverentsil «Turvaline Viljandimaa» emotsionaalse ettekande, kõneldes, kuidas loomad turvalisust tagavad. Oma juttu illustreeris zooloog joonistustega paavianist, krokodillist, rebasekutsikast ja teineteist puhastavatest ahvidest. Foto: Elmo Riig / Sakala

Turvatunde loomine ja hoidmine on inimesele toidu ja peavarju hankimise kõrval peaaegu sama oluline, see on eluliselt tähtis ka loomariigis.

Eestlaste lemmikzooloogiks tituleeritud Aleksei Turovski oskab rohkete näidetega pikitult kõnelda loomadest ja lindudest palju ning huvitavalt. Mismoodi tagavad loomad endale turvalisust, on Turovski sõnul põnev teema.

Instinktiivse käitumise keskne vorm on komfortkäitumine, mis on seotud paljude refleksidega, nagu silmapilgutamine või reflektoorne pühkiv liigutus. «Näiteks — ärme seda tegelikult teeme —, aga kui lõigata elus konnal pea maha, on ta tükk aega võimeline ennast puhastama. Kui paneme ta õlale happetilgakese, pühib tema selle tagajäsemega momentaalselt maha,» tõi kõneleja õõvastava näite.

Tähtis puhtus

Kui tähtis on olla puhas? «Olla puhas tähendab olla terve, vormis ja söönud,» selgitas zooloog.

Eriti tähtis on puhtus sellistele loomadele, kellel on anatoomiselt keeruline end kiiresti ja täiuslikult puhastada. Siin on suur roll koostööl ja usaldusel. Võtame näiteks ahvid.

«Loom, kes lubab end puhastada, peab teist usaldama, sest ta keerab teise looma poole oma kukla, kus asuvad elutähtsad veresooned. Ta ei näe ega saa teada, enne kui hilja, et teine tüüp kavatseb teda hammustada,» tõdes zooloog.

Ahvid puhastavad teineteist keskendunult tundide kaupa. «Kirbud on ammu söödud või minema aetud, aga tegevus jätkub ikka, sest kirpudest palju ohtlikumad on surnud karvakesed, mis ei ole veel nahast välja langenud,» tõi Turovski esile uue nüansi.

Surnud karvad tuleb kindlasti eemaldada, sest need avavad värava seenhaiguse tekitajatele. «Rõhuv enamik seenhaigusi on tapvad!» toonitas kõneleja.

Metsseal on kasuka hooldamiseks oma nipp. Talvel püherdab ta lumes või hõõrub end sügamispuu vastu.

«Täpselt nii nagu meil ei ole kombeks peres kasutada üht hambaharja, ei hõõru terve metsseakari end ühe ja sama kivi, kännu või tüve vastu. Igaühel on juba neljandast elukuust isiklik sügamiskoht,» rääkis Turovski ja kummutas veendumuse, et siga on räpane elukas.

«Kevadel läheb metssiga lompi, kus on paks savine muda. Ta liguneb, tuleb välja ja raputab ennast äärmiselt ettevaatlikult, et saada lahti liigsest veest. Ta ootab, et mudakiht kuivaks kasukal keraamiliseks koorukeseks, läheb siis oma sügamispuu juurde ja hõõrub ennast selle vastu seni, kuni keraamika on maas. Koos sellega tulevad välja talve jooksul surnud ja murdunud harjased. On väga tähtis, et kehapind oleks turvaliselt puhas,» kirjeldas Turovski metssea hügieenirituaali.

Kui rebasel on kõht tühi, peab temagi enne jahile minekut parasiitidest lahti saama. Puugid  reinuvaderit ei häiri, sest nemad ei tee talle kehakinnitust võttes haiget.

«Kirp on aga äärmiselt enesekindel. Ta hüppab rebasele selga, võtab ampsu siit, lonksu sealt — aga see on rebasele valus ja ta võpatab. Kui ta sel hetkel hiilib, võib jala all oksake praksatada ning jänes märkab kütti ja jaht läheb luhta,» tõi Turovski veel ühe näite sellest, kui tähtis on puhtus.

Usalduslik suhe

Et eestlased reisivad viimasel ajal väga palju ja kaugetele maadele, pole harvad kohtumised pärdikutega.

«Saadakse kokku ka ahvidega, mitte ainult terroristidega. Kuidas hakkama saada terroristidega, ütlevad teile spetsialistid, aga mis puutub ahvidesse, siis ärge näidake neile toitu! Kui te neile midagi autoaknast viskate, on nad kohe karjakesi üle auto,» manitses Aleksei Turovski.

Aga mida siis teha? «Saatke ahvile õhumusi! Aga see peab olema mahlakas, nii et tehke huuled märjaks,» õpetas zooloog demonstratiivselt huultega plaksutades. «Keerake peopesa ülespoole, see tähendab: «Ma pakun sulle puhastamisteenust.» Kui peopesa on allapoole, tähendab see: «Ma palun sul end puhastada.» Ma ei ole kindel, et te olete sellest huvitatud, sest see loom on väga meelekindel kosmetoloog — ta ei lase teid minema enne, kui on kõik teie karvad läbi uurinud ja tema meelest ülearused välja võtnud,» kirjeldas ta ahvide käitumismustrit.

Turovskil on nõuanne: «Ärge võtke ahvi lemmikloomaks, kui te ei saa appi palgata professionaali ja teil ei ole anda loomale omaette majakorrust! Muidu lõpeb see sajaprotsendiliselt halvasti.»

Turvalisust tagab ka kahe liigi vastastikku kasulik koostöö. Uskuge või mitte, kuid krokodillidel Aafrikas on abilised, kes nende hammaste eest hoolt kannavad. Krokodilli stomatoloog on kannuskiivitaja, kes pesitseb krokodilli vahetus naabruses.

«Üks lind on pesal, teine, tavaliselt isane, patrullib läheduses ja pöördub alatasa proua juurde tagasi. Toitu võtab ta hea meelega krokodilli hammaste vahelt. Kui lind läheneb, teeb krokodill suu lahti ja linnukene puhastab tema hambavahesid,» tutvustas Turovski kahe olendi kooselu.

Krokodillil on oma pisikesest naabrist palju kasu veel seepärast, et too on hea kodukoha valvur.

«Linnud näevad detailitäpsusega kilomeetrite kaugusele. Nemad on esimesed, kes märkavad keskkonnamuutust ja sellest tulenevat ohtu. Kannuskiivitaja ei ole küll suur, kuid ta loodab oma esinemise enesekindlusele.

Ta lendab tiibadega energiliselt vehkides ja saba lehvikusse ajades krokodilli juurde ja teavitab teda: «Krokodill, krokodill, ärka üles! Vaata, kes tuleb!»»

Loomad ja lapsed

Võimalus puhata — see on vabalt elavatele loomadele Aleksei Turovski hinnangul kõige suurem proovikivi.

«Kui hallhülged magavad lahesopis, siis üks-kaks valvavad ning liigutavad end vees. Magajad on väga sügavas unes, kuid nende tohutult tundlikud vuntsid registreerivad rütmilist veeliikumist. Kui valvur väsib ja pikali heidab, muutub võnkumine kohe. See, kes on piisavalt maganud, ärkab ja hakkab patrullima. Sotsiaalsus on seotud komfortkäitumisega,» selgitas ta.

Loomade käitumisest kõneldes rõhutas Turovski, et seksuaalset instinkti ei tohi segi ajada vanemliku instinktiga. «Need on erinevad käitumisvormid. Need on küll omavahel seotud, kuid see ei ole nii labane, nagu tavatsetakse arvata. Ühed arvavad, et seks on autasu lapsetegemise eest ja teiste meelest on lapsed karistus seksi eest.»

Loomaaias sündinud loomad hakkavad zooloogi ütlemist mööda sugu tegema kohe, kui nad on selleks füsioloogiliselt küpsed, aga see ei tähenda, et neil oleks vanemlikud instinktid. Looduses midagi niisugust aset ei leia, vähemalt kõrgematel selgroogsetel mitte. Sestap võetakse loomaaias kasvanud vanematelt esimesed pojad tavaliselt ära.

«Kaljukotkal on kolm suurepäraselt viljastatud muna. Aga mida teevad rumalad värsked vanemad? «Oi, tuli harakas ja vadistab! Musträstas tuli ka — need lähevad kohe kaklema! Kallis, lähme vaatama!» Munad jäävad pessa, aga on veebruari lõpp ja kõige rohkem 25 minutit võivad need külmas olla. Meie võtame munad ära, ehkki vanemad muidugi pahandavad väga.»

Oma lapsi kasvatavad loomad enamasti keelates. Nad toovad Turovski sõnutsi lastele õppevahendi ja provotseerivad situatsiooni, et nood hakkaksid vigu tegema.

«Rebasekutsikale tuuakse hiir. Sellel on kõik elutunnused, aga tema suu on nii palju tuksi keeratud, et ta ei saa hammustada ja ära joosta. Mida teeb rebasepoeg? Toodu liigutab ja lõhnab maistvalt, loomulikult sirutab kutsikas nina välja: sniff-sniff-sniff! Sirutab keeleotsakesegi suust välja. Rebaseema aga võtab poja pea lõugade vahele ja uriseb hoiatavalt. See tähendab: «Seda, mida sa tegid, ei tohi mitte mingil juhul teha, sest näriline võib huulde hammustades nakatada surmavasse tõppe!»» vahendas Turovski rebasepere õppetundi.

Kaitsekäitumine on seotud info hankimisega ning ohtude ennetamisega. «Kuidas kaitseb uruloom ennast madude eest? Kõige parem viis on teha oma urg sinna, kus varem kogutud info põhjal elavad sellised maod, kes eelistavad teisi madusid süüa, näiteks kuningkobra. Nii elavad hiired ja rotid väga hästi kuningkobra kaitse all.»