Konn ronib talve eest keldrisse, jõkke või mullase mätta alla

Seni, kuni söödavaid mutukaid ja putukaid jagub, on ka konnad liikvel. Varsti poevad aga nemadki oma talvekorterisse varjule. Foto: Elmo Riig / Sakala

Käes on november ja õige pea saabuvad esimesed miinuskraadid. Külmast uimane kärnkonn püüab viimase ettejuhtuva putuka ning tuigerdab eemalt paistva kartulikeldri poole.

Selles ajutises kodus veedab konn ligi pool aastat peaaegu tardununa. Peab see kahepaikne ju suve lõpul ja sügisel kogutud toiduvarude najal elama kevadeni ning ajama seetõttu läbi võimalikult väikese energiakuluga.

Et oma abitust võimalikult vähe välja näidata, püüab kärnkonnaisand litsuda end maakeldri kivide vahele. Kuid — sinder! — seal põõnab juba harivesilik, kes tiiginaabrit jäsemega loiult eemale tõrjub.

Nii ei jää kogukal konnal üle muud kui heita sinnasamasse kartulisalve ja teha nägu, nagu oleks temagi ümmargune mugul. «Peaasi et ei juhtuks nii nagu mullu, kui perenaine mind ämbrisse korjas ja hiljem toas kiljudes toapõrandale pillas,» võib krooksuja ilmest välja lugeda, enne kui ta lõplikult tardumusse langeb.

Kiviseinte vahel talvituv kärnkonn saab talvele vastu minna siiski turvalisemalt kui rohumätta alla peitunud rabakonn või kärestikulises jõekäärus uinuv rohukonn: luusib ju väljas palju näljaseid pisikiskjaid.

Krõks! Talle omase kuklahammustusega läbistab tuhkur enda teele jäänud konna kaelanärvi ja tassib halvatud kahepaikse kaldaäärsesse sahvrisse. Sealt on tal talve jooksul hea käia värsket toitu otsimas, kartmata, et mõni pala sulailmaga minema roomab.

Euroopa naarits ja mink sukelduvad aga talvelgi ojavette ja kostitavad ennast kärestiku põhja peitunud konnaemandatega.

Rohukonn armastab vett

Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi teaduri Riinu Rannapi sõnul liiguvad Eesti konnad oma talvituspaikadesse tavaliselt oktoobris, kuid tänavusel soojal sügisel on neid liikvel veel praegugi.

«Kuni neil on vähegi lootust leida midagi söödavat, on nad üsna aktiivsed,» selgitas kahepaiksete uurija.

Konnad on ju teatavasti kõigusoojased ning nende tegevus sõltub keskkonna temperatuurist. Mida madalamale see langeb, seda uimasemaks ja aeglasemaks jäävad krooksujad. Kui kõik söödavad mutukad ja putukad on talvekorteritesse pugenud, lähevad ka konnad puhkama, sest muidu kulutavad nad elutegevusele rohkem energiat, kui söögist tagasi saavad.

«Eesti kahepaiksetest on rohukonn ainuke, kes talvitub ainult veekogudes,» jutustas Riinu Rannap. «Ta eelistab kärestikulist jõge, kus vesi on kiire vooluga ega külmu kinni. Seisva veega tiigid ei sobi talvitumiseks, sest võivad külmuda põhjani. Kuigi rohukonn suudab toota omamoodi antifriisi, mis kaitseb teda külma eest, ei suuda ta täiesti külmununa ellu jääda.»

Rohukonna talvitumispaigas ei tohi vee temperatuur langeda alla 2,5 soojakraadi.
Talveuinakuks poevad need kahepaiksed jõe või järve kaldaalustesse orvadesse, puujuurte tekitatud käikudesse või veetaimede vahele. Mõnes allikalises järves võib talvel läbi klaasja jää näha, kuidas nad uinakut teevad.

Tallinna loomaaia teadussekretär, teadusliku liigikaitse labori juhataja Tiit Maran lisas, et tänapäeval kipuvad rohukonnad minema talveks ka kuivendustorudesse.

Keldrisein pakub kaitset

Eestis elutsevad rohelised konnad teevad talvituma minnes valikuid: nemad võivad unne jääda nii vees kui kuival maal — kuidas neile parajasti sobib ja meeldib.

«Kõik teised kahepaiksed, sealhulgas sabaga vesilikud, talvituvad kuival maal,» jätkas Riinu Rannap.

Kärnkonnade ja vesilike hulgas on populaarsed ennekõike maakividest keldrid, mille pragudesse, põrandale ja salvedesse nad saavad ennast peita. «Manilaiul räägiti, et vanasti, kui seal oli palju kõresid, tuli keldris käia niimoodi, et ühte ämbrisse korjati kartulid ja teise kõred,» kõneles teadlane muiates.

Riinu Rannap on kuulnud lausa massiliselt asustatud keldritest, millesse on läinud kümneid vesilikke.

«Küllap on nad suvel elanud ja siginud lähedal asuvas tiigis, mis ongi nende maailm,» arutles ta. «Ka sügisel pole nad pidanud kaugele minema: talvitumiseks sobiv paik on olnud kohe käepärast.»

Rabakonnad on rohkem seotud metsa ja loodusmaastikuga ning keldritesse eriti ei trügi. Nemad poevad kännu alla või närilise urgu — kohta, kus õhutemperatuur püsib ka külmal ajal üle nullkraadi.

Riinu Rannap rõhutas, et talvitumise koht on konnale väga tähtis: ta veedab seal ju peaaegu pool aastat, oktoobrist märtsi või aprillini. Letargilises tardunes viibides loomakese vereringe küll töötab ja süda lööb, kuid minimaalselt.

«Kui mõni talunik läheb keldrisse kartuleid võtma ja leiab sealt ämbritäie kahepaikseid, võiks ta jätta nad sinna talvituma,» kõneles teadlane. «Ilmad lähevad ju järjest külmemaks ja keldrist välja tõstetud uimased konnad peavad hakkama uut talvitumispaika otsima. Tõenäoliselt lähevad nad samasse kohta tagasi, kui neil vähegi jaksu on.»

Halvemal juhul, kui krooksujad on juba liiga apaatseks muutunud, võivad nad külma käes hukkuda.

«Las nad olla keldris,» ütles konnauurija. «Konnad ei söö ju hoidiseid ega köögivilja ega tee talve jooksul mingit kahju.»

Kärplased koguvad sahvrisse

Abitus seisundis kahepaiksed on hea suupoolis teistele loomadele, kes peavad talve üleelamiseks samuti pingutusi tegema.

Tiit Maran nimetas konni tähtsaks toidubaasiks paljudele liikidele, kiskjate ja ohustatud röövlindude kõrval näiteks ka must-toonekurele.

Oma koht on konnadel kärplaste — naaritsa, mingi ja tuhkru söögisedelis. Nood koguvad endale talveks isegi väikesi toiduvarusid.

Tiit Marani jutu järgi halvavad pisikiskjad saaklooma, hammustades läbi tema kaelanärvi, ja jätavad ta kusagile kaldaäärsesse urkasse, kust saavad saagi hiljem kasutusele võtta. «Need kogused ei ole eriti suured: ühes kohas võib korraga olla neli-viis konna,» lisas teadlane.

Samamoodi võivad kärplased varuda jõevähki, aga suuremas osas pannakse tallele siiski konni. «Tuhkrutel, kes elavad jõgede või veekogude ääres, moodustavad nad toidubaasi olulise osa,» kõneles Maran. «Tuhkur talvel vette ei lähe, kuid naaritsale ja mingile ei valmista see raskusi. Nemad saavad vähke ja konni ka talvel jõest üsna hästi kätte.»

Tiit Maran lisas, et kahepaiksete ökoloogiline roll on väga oluline. Tähtis on tagada meie tavaliste konnaliikide arvukus, sest nende heast käekäigust sõltuvad paljud teised.

«Selleks et liiki pelgalt säilitada, on vaja alal hoida märkimisväärselt vähem isendeid kui selleks, et see liik suudaks ökosüsteemis täita oma rolli,» tõdes Maran.

LEVIK

Eestis elab 11 liiki kahepaikseid.
• Kõik Eesti kahepaiksed on looduskaitse all.
• Tavalisim on peaaegu kõikjal peale Saaremaa elunev rohukonn. Kogu Eestis on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal leidub veel tähnikvesilikku, harilikku kärnkonna ja rabakonna.
• Eestis kahepaikseid toiduks ei tarvitata. Inimesele toovad nad kasu, hävitades putukaid ja nälkjaid ning täites tähtsat osa eri ökosüsteemide aine- ja energiaringes.
Allikas: õppematerjal «Eesti selgroogsed» veebilehel http://bio.edu.ee/loomad/