Kildu kooli ettevõtlik vilistlane Riho Annast avab varsti oma maal mälestuskivi endisele Epra koolile. See koht paikneb Suure-Jaani külje all Epra külas Sürgavere mõisa piiri lähedal.
Endine Epra kool saab mälestuskivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Epra kooli mälestuskivi avama on esmaspäeval, 21. novembril kell 13 oodatud kõik huvilised, eriti nimetatud koolis õppinute ja õpetajate järglased, Kildu kooli kasvandikud, kes pärinevad kunagise koolivakuse küladest Eprast, Kildult, Ilbakult, Paelamalt ja Sandralt.
Omaaegse Vastemõisa valla Epra külakooli asutamisaastat ei teata. Seda luterlikku õppeasutust hakati rajama XVIII sajandil. Kool töötas ligi poolteist sajandit ning suleti 1909. aastal.
Ümberkaudsete külade lapsed võisid jätkata õpinguid Vastemõisa 2-klassilises ministeeriumikoolis, mida rahvasuus hüüti ka Kildu kõrgemaks ministeeriumikooliks. See omakorda toodi sama aasta sügisel Kabilast Kildule ehitatud uude majja, mis õnnistati vana kalendri järgi 21. novembril 1909.
Aeganõudev töö
Eesti kooli ajalugu on huvitav. On tänuväärne, et õppeasutustest ja nende lendudest on palju kirjutanud ajaloo- ja koduloohuvilised õpetajad ja vilistlased. Arhivaalidel põhinevaid uuringuid on suhteliselt vähe.
Vastemõisa Epra, Järavere, Kabila, Kaansoo ja Rääka vallakooli ajalugu on uurinud agronoom Karl Kranich, kelle käsikirjalised tööd asuvad Vastemõisa raamatukogus. Viimasel paaril aastal on kooliloolane Uuno Ojala vanadest kirikukirjadest välja selgitanud mitme õpetaja eludaatumid, sünnid, ristsed ning õpilaste ja lõpetanute nimekirjad, mille põhjal saab teha tõeseid järeldusi sajanditaguste koolide tegevuse kohta.
Et arhiivides uurimine nõuab aega, on Uuno Ojala oma uurimistulemusi seni avaldanud märgukirjades ja suusõnalistes esinemistes. Tema andmete järgi oli 1826. aastal Vastemõisas Epra koolipiirkonna (koolivakuse) koolmeister Adami Jaak Aule (1795—1864) ja Kabilas Alli Peeter Mielberg. Vastemõisa Põhjaka kohaliku koolivakuse kauaaegne koolmeister oli 1790. aastast XIX sajandi esimese kolmandikuni Sillaotsa Tõnis Siil (1763 — 15. märts 1847).
Tähtis päev on 18. aprill 1765. Siis kuulutas kindralkuberner George von Browne välja koolipatendi, mis pani Liivimaa mõisates aluse koolivõrgu rajamisele. Patent võimaldas küll jätkata koduõpetust, kuid kohustas kõiki vähemalt viie adramaa suurusi mõisaid koole asutama.
Adramaa mõiste on keeruline. Ajaloolane Enn Tarvel on kirjutanud sellest 315leheküljelise raamatu «Adramaa», milles märgib, et nimetatud maakasutus-, maksustus- ja pindalaühik oli käibel alates XIII sajandist ning selle suurus oli eri aegadel eri paigus erinev.
ENE järgi vastas revisjoniadramaa Eestimaa kubermangus ehk Põhja-Eestis 1712. aastal kaheteistkümnele, 1726. aastal neljale ja 1732. aastal viiele tööjõulisele mehele.
XIX sajandil peeti Eestimaal adramaaks talu, mis tegi nädalas kaksteist rakmepäeva.
Liivimaal seevastu peeti 1688. aastal revisjoniadramaaks niisugust hulka põllumaad, mille puhul olenevalt maa headusest oli adramaaks 60, 72, 90 või 120 tündrimaad põlispõldu või 120—360 tündrimaad metsapõldu.
Kooli nõuti eelkõige neid, kes kodus õppida ei saanud ja kelle pastor katsumisel ehk tänapäeva mõistes revideerimisel nimekirja kandis.
Algus oli tehtud
Pastor pidi mõisa- või külakoolides iga nelja nädala järel vaatama, kas kõik lapsed on kohal ja kas neid õpetatakse, nagu vaja. Kirikuõpetajatel tuli igal aastal kooli lõpul saata ülem-kirikueestseisjale aruanne, kui palju lapsi sel õppeaastal koolis käis, kas neid oleks võinud olla rohkem ja kui kaugele nad koolis olid jõudnud. Selgitada tuli sedagi, miks õpilasi koolis ei olnud.
Samasuguse aruande pidi iga mõisapidaja esitama oma kihelkonna kirikueestseisjale ja too omakorda saatis selle koos kirikuarvetega ülem-kirikueestseisjale. Korralduse täitmist kontrolliti kirikuvisitatsioonidel.
20. novembril 1768 Suure-Jaanis asetleidnud kirikuvisitatsiooni järgi oli mõisates koolide rajamisega seadust mööda algust tehtud. Kahekümne adramaaga Vastemõisa pidi asutama neli kooli ja seadma ametisse õpetajad. Seda kinnitab 1777. aasta kirikuvisitatsioon, milles on nimetatud nelja koolmeistrit. Nende kohajärgsed lisanimed annavad alust järeldada, et õppetööd korraldati kõigis suurte maavaldustega Vastemõisa kroonumõisa osades.
Karl Kranich on märkinud Epra koolmeistreid Andres Terieni (1863), Karl Terieni (1869), Jüri Böhri (1870), Hans Diesfeldi (1898), J. Auksmanni (1903) ja Mart Anti (1904—1909).
Epra kooli õpilaste arv oli tema järgi niisugune: 1870/1871. õppeaastal käis koolis 47 last, neist 20 poissi ja 27 tüdrukut, 1894/1895ndal 50, nendest 15 poissi ja 35 tüdrukut, 1880/1881ndal 40, nendest 20 poissi ja 20 tüdrukut. 1899/1900ndal 31, nendest 19 poissi ja 12 tüdrukut.
Enam kui üks
Epras on eri aegadel paiknenud rohkem kui üks kool. Kildu—Suure-Jaani tee ääres Epras asub endine Kooli talu, kus sirgus helilooja Tiit Lehto (5. IX 1938 — 20. VIII 1967). Seal töötas XIX sajandi teisel poolel Epra õigeusu abikool, kus 1899/1900. õppeaastal õppis kuus poissi ja kolm tüdrukut. See oli õpilaste arvu poolest Viljandimaa väiksemaid koole.
Nüüd kiviga tähistatava Epra luterliku kooli kohta kogus 1926. aastal andmeid Alfred Rästas. Ta kirjutas toona: «Koolimaja, mis praegu täiesti lagunenud, tarvitatakse reheks ja osalt laudaks. Tuba, kus arvatakse kooli peetud olevat, on 3,5 sülda pikk, vaevalt 2 sülda lai, kõrgus umbes 6 jalga. Koolitoast viib väike uks rehe alla, mis sama katuse all asub. Ruumil praegu aknaid pole, ka pole märke näha, kus nad varem oleksid võinud olla. Korstnat majal pole ja soojuseallikaks on suur rehetoa ahi, mille üks külg umbes 1/3 koolitoa sisemisest seinast oma alla võtab. Koolitoa välimise ukse kõrvalt viib teine uks väiksesse pikergusse ruumi, mis arvatavasti sahvrina kasutatud on.»
Samal aastal meenutas 76aastane Kadri Elbing: «Koolimaja olnud Epras väga vilets ja väikene. Öösel koti peal magades tahtnud külm ära võtta. Magatud samas ruumis, kus päeval õpitud. Sügisel alanud kool mardipäeval ja kestnud kevade maarjapäevani. Mõned, kes targemad olnud (lugeda osanud), saanud juba jõuluks koolist priiks.»
Niisiis viidi Vastemõisa vallas laste õpetamine 102 aastat tagasi, 1909. aasta sügisel hoopis kõrgemale tasemele: Kildul asunud ministeeriumikool sai riigilt märksa rohkem toetust ja õpetamistingimused olid paremad. Venestamissurve ja venekeelse õppetöö nõude kiuste suutsid eestimeelsed õpetajad õpilastest siiski kasvatada tublid ja kodumaale vajalikud inimesed.