Rahvusliku ehituse selts on Loodi mõisa abihoones avanud tööta ja väärkoheldud puutööriistade varjupaiga.
Eakate tööriistade varjupaik Loodis ootab täiendamist
9. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seltsi põhisiht on rahvusliku ehitus- ja puidutöönduskultuuri edendamine ja säilitamine ning puutööriistade kogumine aitab sellele kaasa. Kui kellelgi on seisma jäänud puidutööriistu, mida peres enam keegi ei kasuta, võib need Looti toimetada. Seal tehakse need taas korda ja praktilisi oskusi õppivad kultuuriakadeemia tudengid võtavad need kasutusse.
Õhinapõhine projekt
Rahvuslikku ehitust õpetatakse Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas, millega on tihedalt seotud ka rahvusliku ehituse seltsi eestvedajad Andres Ansper ja Priit-Kalev Parts. Viimati mainitu on rahvusliku ehituse õppekava hoidja.
Loodis on puidumehed ametis teist nädalat, kuigi seltsi aktivistid on seal tegutsenud juba suvest saadik.
«See on õhinapõhine projekt,» lausus Ansper. «Sisustus on tehtud oma kätega ja leitud materjalist.»
Priit-Kalev Parts tõdes, et selle eriala üliõpilastel ei olegi varem kindlat katust pea kohal olnud.
«Oleme seni olnud nagu rändkool,» märkis ta.
Loodil on ruumi ja tööd kõigile alates traditsioonilistest käsitööriistadest kuni tänapäevaste puutöömasinateni välja.
«Meil on vaja selliseid tööriistu, mida tänapäeval sageli ei osatagi enam kasutada,» selgitas Andres Ansper. «Kuurides ja vanades majades võib neid ikka leida, aga tihti rändavad need vanarauaplatsile, millest on väga kahju.»
Just eile hommikul käis Ansper ühel vanarauaplatsil ning vahetas seal hunniku vanade naelte vastu kaks kirvest, mis oleksid läinud ümbersulatamisele. Loodis pannakse need jälle tööle.
«Meie kasutame vanu tööriistu traditsioonilises ehituses. Võtame vastu ka selliseid esemeid, millel enam ehituse juures kohta ei ole, kuid millega käib kaasas huvitav lugu,» lisas Ansper. «Teeme need korda ja proovime, kuidas on nendega töötada. Nii saab omaaegsest ehitusest parema pildi.»
Töökoda kohvris
Priit-Kalev Parts toonitas, et tudengitele on väga õpetlik vanu riistu taas töökorda seada.
Kuigi seltsi üleskutse kasutuseta seisvate tööriistade annetamiseks kõlas alles üsna hiljuti, on vastukaja olnud elav. Pakutud on kruupinke ning esimene nendest on juba ka kohale toodud.
Kogumisaktsiooni eestvedajatele teeb erilist heameelt, et see pink kuulus Soomaa kuulsale haabjameistrile Jaan Rahumaale.
«Kaks kruupinki ja väiksemaid asju on veelgi soolas,» lausus Andres Ansper rahulolevalt. «Peale Viljandi on pakkumisi tulnud Põlvast ja Tallinnast. Ühendust võtnud tallinlased ongi vanad puutöömehed, kes enam seda ametit pidada ei jaksa ning arvavad, et meie juures oleksid nende tööriistad õiges kohas.»
Kuna kogujad on üllatustele valla, võib neile rahumeeli pakkuda ka nõukogudeaegseid riistapuid.
«Sellist värki tavaliselt küll natuke põlatakse, aga sealgi võib huvitavaid leide olla,» rääkis Ansper ning tõi näiteks samuti praegu Loodis asuva nõukogude tisleri töökoja, mis mahtus kohvrisse. «Treipink läks seal käima näiteks trelli aku pealt.»
Eriti teretulnud on siiski XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse tööriistad.
Kuidas neid Looti toimetada, selle kohta annab kõige paremat juhatust seltsi kodulehekülg.