Tunnustatud monumentalist, vitraažikunstnik ja portretist, tallinlane Urve Sunny-Dzidzaria on aastaid tegutsenud Eesti kunstiakadeemia joonistuskateedri õppejõuna.
Hingekuul sündinu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärit Rapla kandist Ohulepast, on ta olnud tänu Aate-Heli Õunale nüüd juba rohkem kui kakskümmend aastat Viljandis ja Viljandimaal omainimene. Urve Dzidzaria loodud Johann Köleri, Kristjan Jaak Petersoni, Mart Saare ja paljude teiste portreed on alles ning rändavad mööda näitusi mujal.
Kunstniku kuuekümnenda sünnipäeva tähistamiseks oli 2009. aastal tema tööde suur väljapanek Tallinnas kunstihoone galeriis. Tänavu septembris, oktoobris ja novembris on Suure-Jaani külalistemajas väike valik portreid: ema, tütre ja autoportree kõrval John Pori ja tema muusa, Mart Saar ja Nõmmitsa metsavaht Peet Saar, Kristjan Jaak Peterson ja Betti Alver, Lydia Koidula ja Ülo Alo...
Uued tuuled
Urve Sunny-Dzidzaria freskosid ja vitraaže võib tänapäeval näha mitmel pool Eestis ja koguni Moskvas. Kunstikriitik Aino Kartna on kirjutanud: «Looduse plastilised, stiliseeritud poeetilised vormid ning inimene ja tema tegevus looduses näivad olevat Dzidzaria loomingu läbivaks probleemiks.»
Maalide kõrval tuli valgusse veel mõndagi, mis tõotas tuua siinsesse monumentaalkunsti uusi tuuli. Loonud kauni lapseportree perele, kes pidas Iva restorani, maalis ta selle keldrisaali kauni fresko. Seda pole enam õnnestunud näha ega ole teada, mis seisundis see on.
Maakoguduse kõrvalmajas Aate-Heli Õuna väga õnnestunud sisekujundusega kohviku sissekäigu juures oli ümmarguses aknas Dzidzaria vitraaž. Nüüd seda seal enam ei ole. Uudishimuliku inimesena kiikasin akendest sisse ja nägin, et midagi ei ole järel ka sealse käsitöökoja sisekujundusest. Baptistikoguduse klaasist aknakaunistus on siiski alles.
Koostöös Ain ja Aate-Heli Õuna ning Mariann Kallase ja Aivo Kirsiga valmis Dzidzarial Jõeoru motelli suurepärane kujundus. Kesksel kohal oli söögisaali seinale seatud kolmikmaal «Sõnum».
Hing elab edasi
Ma ei ole leidnud just palju lugusid Dzidzaria loomingu kohta. Ühe toekama intervjuu vormis kirjatüki, mis avab maalija hingemaailma, «Urve Dzidzaria: maalimine on minu jaoks meditatiivne, tunnetuslik tegevus» («Sakala» nr 139/1999) on avaldanud Jaanika Kressa.
Ta ütleb: «Maalimine on kaheosaline protsess. Üks on loogiline kompositsiooni ülesehitamine, teine meditatiivne seisund. Lähed teise reaalsusse, saad sealt selliseid teadmisi, mida loogilise mõtlemisega ei tule. Ma ei ole portreed algusest lõpuni kohe valmis maalinud. Olen poolikute töödega energeetiliselt suhelnud. Maalimine on minu jaoks meditatiivne, tunnetuslik tegevus.»
Suurkujusid elustades on kunstnik lähtunud põhimõttest, et ka nemad on olnud inimesed. Aga et neist on igaühel mingi ettekujutus, kaasneb nende portreteerimisega suur vastutus.
Küsimusele, mis saab pärast surma, vastas kunstnik nii: «Inimese hing elab edasi. Inimene ongi hing. See on jääv väärtus. Inimene ei ole väline kest. Sellega eksitakse tänapäeval väga palju. Keha, kehalisus ja soolisus on liialt esiplaanile toodud. Eriti viimase aja kunstis. Mind häirib, et hing on kõrvale jäetud. /.../ Inimese väline keha on hinge tempel. Aga ma ei mõista seda, kui välist keha ühekülgselt, ainult materiaalselt ja hingestamata eksponeeritakse. Inimene võib olla väliselt ka inetu, aga kui tal on ilusad mõtted, siis kumab temast sisemist valgust.»
Usutunnistuselt ütleb taidur end olevat katoliiklase, aga ta ei arva, et mõnel kirikul on tõe monopol, vaid tunnetab ka Idamaade tarkust ja filosoofiat, milles hing on peamine.
«Kui maalin pilte, siis avan oma hinge. Midagi pole teha, ma olengi naiivne ja haavatav. Ma maalin tõesti ka oma hinge.»
Hingekuul sündinu suudab seda.