Anarhistide eneseiroonia?

Gert Kiiler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ansambel Vennaskond aastal 2011: vasakult Hedwig Allika, Lauri Leis, Tõnu Trubetsky, Anneli Kadakas ja Anti Pathique.
Ansambel Vennaskond aastal 2011: vasakult Hedwig Allika, Lauri Leis, Tõnu Trubetsky, Anneli Kadakas ja Anti Pathique. Foto: Toomas Huik / Postimees

Minu viimased teadmised Vennaskonna tegemiste kohta pärinevad ajast, kui ETVs oli eetris saade «7 vaprat» ja ilma tegid sellised poplaulud nagu «Pille-Riin» või «Insener Garini hüperboloid».

Kuuldavasti on Vennaskond vahelduva eduga tegutsenud ka vahepealsetel aastatel ja andnud aeg-ajalt kontsertegi, kuid uudisekünnist otsustavalt ületanud ei ole.

Nüüd sai siis vaikelu lõhutud: ilmunud on uute lugudega album ning bänd annab taas raadios ja ajalehtedes intervjuusid.

Rokenroll

Ma ei oskagi sõnastada, mida sellelt plaadilt ootasin — küllap polnud mul mingeid ootusi. Pigem olin umbusklik, sest Trubetsky viimased etteasted on olnud kahtlase kvaliteediga — pean silmas nii eesti pungi ajalugu kokku võtta üritavat segase kontseptsiooniga raamatut kui tema koomilis-hüsteerilist visiiti poliitikamaailma.

Võib-olla seepärast tundubki 20 looga album «Anarhia agentuur» esmasel kuulamisel üllatavalt normaalne.

Vähemalt kõlaliselt on Vennaskond ilmselgelt liikunud tagasi juurte poole. Saund meenutab tõesti 1980. aastate Vennaskonda (bändimehed vaidlesid «Postimehes», kas rohkem 1984. või 1989. aasta stiili), kuid selliseid geniaalseid ja meeldejäävaid popviisikesi nagu tollal siit ei leia. Samasugust potentsiaali on ehk üksnes lool «Angelique. Inglite markiis».

Primitiivne ja kaasakiskuv viiulitega segatud rokenroll sobib pimedal ajal kenasti autosõidu taustaks. Kohati jääb mulje, nagu oleksid mehed mänginud sisse plaadi jagu muusikat ja lõiganud selle siis nagu suitsuvorsti juppideks. Kui tegu oleks instrumentaalplaadiga, võiks see ehk koosneda neljast-viiest pikast loost.

Kuid Vennaskond on olnud ikka eelkõige sõnade bänd — see ongi põhjus, miks teda omal ajal armastati.

Mäletan hästi, kuidas pidasin teismelise punkarina Trubetsky romantilis-anarhistlikke luuletusi jube vingeks. Kui sain vanemaks, tundus nende sõnum küll naiivne, aga see ei vähendanud luuletuste tugevust.

Nüüd läheneb bändi vaimne liider 50. eluaastale, mistõttu anarhiast ja revolutsioonist unistamine võiks kõlada tema suust tobe. Õigemini — vanade tekstide laulmine ehk mitte, küll aga uute selletaoliste loomine.

Sõnum

Mis sõnumit me siis vastsel plaadil kuuleme? Kui juba muusikaliselt mineviku manu mindi, on loogiline, et seda tehti ka tekstis. Mustast lipust ei kuule me vist küll sõnagi, aga kosmos, tsiklid, maailma lõpp, vein, revolutsioonid ja muidugi bensiin on kohal.

Huvitav on see, et kui vanasti kõlasid seda tüüpi lood («Aeliita», «Surm a. 1888», «Externatsionaal» ja «Maailma lõpp») Trubetsky suust siiralt, siis nüüd on neil juures irooniline maik. Kas tõesti on laulik täiskasvanuks saanud ja muigab niisuguste naivistlike sõnumite peale? Aga miks ta neid siis kirjutab, mõtlesin.

Üllatus saabus, kui hakkasin plaadiümbriselt uurima sõnade autoreid. Selgus, et kõik naivistlikud õhkamised on pärit hoopis teistelt suleseppadelt. Trubetsky enda tekstid on sootuks teistsugused: mitte surmtõsised, vaid pigem kerge kiiksuga ja eneseiroonilised. Võtkem kas või «Siit», «Riigikokku» või «Rock’n’roll jõulud».

Anarhia

Omaette lugu on «Anarhia agentuuri» kui tervikuga. Seda lihtsalt ei ole. Oleks ehk siis, kui kettale oleks pandud tosin uut lugu, kuid kaks vana kontsertlindistust ja mitmesugused kaverid teevad sellest kentsaka ühepajatoidu.

Tudengilaul «Krambambuli», lastelaulu «Mutionu pühadepidu» originaaltekstiga versioon, «Euroopa hümn» ning vahva kantrilugu «Kätes rool» võivad eraldi võetuna olla küll vahvad, kuid paraku on igaüks ise ooperist.

Lisame veel Edgar Allan Poe «Kaarna» 14minutise melodeklamatsiooni ja segadus on täielik. Jääb mulje, nagu oleks tahetud plaadile panna kõik, mis viimase kümne aasta jooksul on loodud. Niisiis anarhia. Aga ehk see oligi taotlus?

Kõige raskem on Vennaskonna uut plaati kuulates ette kujutada, kellele see mõeldud on. Kas vanale, 30.—40. eluaastatesse jõudnud fännile? Või teismelistele, kes suudavad veel siiralt vaimustuda romantilistest revolutsiooni- ja maailmalõpujutustustest? Või lihtsalt tõendamaks iseendale, et ollakse elus ja endiselt valmis rokkima, muiates samas kergelt selle üle, mida varem on tehtud surmtõsiselt?

Raske vastata. Aga ega see olegi oluline — peaasi et tegijad ise rahul on. Kelleltki tükki küljest see plaat ju ei võta. Kes tahab, see kuulab.

Kui lugesin eespool kirjutatu üle, tundus mulle, et nii segast ja hüplikku arvustust pole ma kunagi varem kirjutanud. Küllap kirjeldabki just see kõige paremini Vennaskonna uut plaati.

PLAAT
Vennaskond, «Anarhia agentuur»
• 20 laulu
• Elwood 2011

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles