KUI LUGESIN mõni aeg tagasi «Sakala» juhtkirjast, et Viljandi linnavolikogu opositsioon on nõrk ja silmapaistmatu, mõtlesin, et ühtpidi võib seda võtta koalitsiooni tegevuse tunnustamisena. No mida sa ikka kritiseerid, kui tehakse õigeid asju ning välditakse sigadusi ja lollusi?
Teisalt pani see mõtlema, milline õieti on tugev opositsioon? Kas selline, kes kogu aeg lärmab ja kritiseerib, või selline, kes jagab ausalt tunnustust hästi tehtud asjadele, kuid pakub välja ka alternatiivseid ideid ning kaitseb oma vaatenurki?
Mina pean paremaks viimast varianti. Muidugi peab opositsioon selleks kõvasti töötama, tegema probleemid endale põhjalikult selgeks ja osalema kõigis linna arenguprotsessides.
Millist varianti eelistab «Sakala» toimetus, ei oska ma öelda, aga Randel Länts tundub küll olevat valinud kergema vastupanu tee: oma 2. novembri artiklis moonutab ta tegelikkust nii küüniliselt, et see teeks au isegi hitlerliku Saksamaa propagandaministrile.
Tsiteerin paari kõige uskumatumat lauset. Ühes küsib Länts: «Miks ei arendatud ja korrastatud linna siis, kui oli võimalik — kui laekunud maksude hulk uputas siinset eelarvet?» Teises väidab ta, et «meie linnas on suudetud selle ajaga «investeerida» kaks miljonit krooni uue kunsti muuseumi».
KULLA RANDEL, isegi kui sa ei ole viitsinud ühtegi linna viimase aasta eelarvet kas või sirvida, siis Viljandis sa ju ikka vahel käid ja pime ei tohiks sa ka olla!
Kas need maksud nüüd lausa uputasid, aga 2007. ja 2008. aastal investeerisime Viljandi arengusse üle 25 protsendi linna eelarvest ja need summad küündisid aastas peaaegu saja miljoni kroonini. Praeguse koalitsiooni kuueaastase tegevuse vältel on uutesse ehitustesse ja kapitaalsetesse remontidesse eraldatud Randel Läntsi väidetud kahe miljoni krooni asemel rohkem kui 500 miljonit ehk pool miljardit.
Andku teadlik lehelugeja mulle andeks, aga Randeli harimiseks tuletan põgusalt meelde mõnda suuremat arengut: kogu linna tolmuvabaks muutmine (umbes sada kilomeetrit tänavaid); Kevade ja Raua tänava, Reinu tee ning turuplatsi kapitaalremont; Ranna puiestee, Valuoja oru ja Paala järve ümbruse kergliiklusteed; ümber Viljandi järve kulgev terviserada; staadioni renoveerimine; sõudeellingu ja olmeruumide ehitamine; järveranna korrastamine; pärimusmuusika keskuse ja muusikakooli orkestrimaja ehitus; suurte koolide kapitaalremont; uus lasteaed ja teiste lasteaedade remont; keskkonnaprojektid, nagu järvede puhastamine; prügimäe sulgemine; aasta lõpuks valmiv 70 kohaga hooldekodu.
Kõike ei jõua ja pole vajagi siinkohal üles lugeda, aga väga palju suuri asju on Viljandis korda saanud ja selle üle on mul hea meel. Kindlasti ei ole Viljandi puhul tegemist uppuva laevaga, mistõttu pean lahkuva kapteniga võrdlemist üsna kohatuks.
Mulle jääb pigem kripeldama see, et olime ehk liiga karmid linna heaks töötavate inimeste vastu: Eestis tõsteti Viljandit mitu korda esile kui omavalitsust, milles valitsemiskulud on ühe elaniku kohta kõige väiksemad.
Selle asemel et maksta kõrget palka, suunasime võimalikult palju raha linna arengusse.
Kui praeguse koalitsiooniga kuus aastat tagasi alustasime, võtsime üheks suureks sihiks haridusreformi kõige laiemas tähenduses. Pidasime silmas korda tehtud koole, samuti lasteaedu ja uute lasteaiakohtade loomist.
Selle eesmärgi nimel on järjekindlalt tegutsetud ning rõõm on tõdeda, et hoolimata viimaste aastate pingelisest eelarvest, on praegused linnajuhid leidnud ka tänavu raha uute rühmaruumide ehitamiseks. Kui Midrimaa remont valmis saab, peaks lasteaia järjekord Viljandis kaduma.
Riigigümnaasiumi ja üldharidusreformi kohta on peale Randel Läntsi kriitikat teinud teisedki ja erinevatel põhjustel. Peamiselt küsitakse, miks kiirustati otsustega, miks lapsed nii vara Valuoja kooli hoonest välja viidi, miks ehitus venib ja nii edasi. Väidan nagu ennegi, et reformi sisu ja ideega oli tegeldud aastaid. Analüüsid, arvutused ja olukordki näitasid, et oleme õigel teel.
Riigigümnaasiumi idee pakkusime välja, olles mõistnud, et kui sisuga saame hakkama, siis vormiga mitte: uue koolihoone ehituseks või remondiks linna rahakotis piisavalt palju raha ei ole.
See, et suutsime ära tabada õige hetke ning viia haridusministriga, kes vajas uue põhikooli ja gümnaasiumi seaduse jõustumise järel positiivset näidet, läbirääkimised kiiresti ja edukalt lõpule, andis meile ainulaadse võimaluse saada riigilt kingiks rohkem kui sada miljonit krooni maksva uue koolimaja.
Lugupeetud kriitikud, uskuge või mitte, aga kui me ei oleks vana koolihoonet kiiresti tühjaks teinud ja Riigi Kinnisvara aktsiaseltsile võõrandanud ning niiviisi protsessi pöördumatuks muutnud, siis ei oleks ma praegu kindel, et see hoone kerkima hakkab. Pärast meid soovisid ju sama teed minna paljud omavalitsused, kuid riik oli sunnitud — muu hulgas rahapuuduse tõttu — pidurit tõmbama ja keegi teine ei ole sellist toetust saanud.
Et säärased suured projektid ei liigu bürokraatia tasanditel nii kiiresti, kui tahaksime, on ilmselt paratamatus, aga linna poolt tegime küll kõik, et ehitus ruttu algaks. Ka praeguses ametis olen püüdnud sellele kaasa aidata, pidanud aru nii ministri ja kantsleri kui Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi juhtidega ning veennud neid hoidma võimalikult kiiret tempot.
Sedasama on teinud linnajuhid, aga väidetavalt on ehitushindade kiire muutuse tõttu tehtavad projektimuudatused võtnud aega ja seetõttu on raske järgida esialgu plaanitud tähtaega. Mis seal salata, kindlasti kannatavad selle all mingil määral praegused gümnasistid ja Valuoja kooli lapsed, aga uued koolimajad ei kerki nagu võluvitsa väel üleöö.
RANDEL LÄNTS on oma artiklis korranud Jaak Alliku demagoogilist väidet, et Viljandis ei ole nelja tähtsat objekti. Kuidas ei ole Viljandis kultuurimaja? On küll ning seda remonditakse kapitaalselt. Kuidas saab hoonet kapitaalselt remontida ja seal samal ajal edasi tegutseda? Kui Länts ja Allik teavad, oleks tore sellest kuulda.
Noortekeskus on samuti hea näide, kuidas demagoogiameistrid oskavad teha positiivsest uudisest negatiivse. Tegelikult on ju plaanitud eraldada remonditud kultuurimajas noortele uued ruumid.
Ka kinoga pole asi sugugi nii hull. Rubiini aeg sai ümber, ent praegu näidatakse Viljandis filme siiski mitmel pool: Männimäe külalistemajas, pärimusmuusika aidas ja mujal. Soovime tulevikus paremat lahendust ja linnajuhid tegelevad sellega, aga Allik ja Länts võiksid seejuures heade ideedega abiks olla.
Veekeskuse rajamiseks asusime otsima pärast eelmiste plaanide luhtumist uusi võimalusi. Tean, et praegused linnajuhid on mitme eraettevõtjaga läbirääkimisi pidanud, ja loodan, et saame varsti selle kohta uudiseid.
Mõistagi on Viljandis palju teha, tööd ei lõpe kunagi. Samuti ei teki eelarvesse iial nii palju raha, et kõiki soove saaks täita korraga. Alati tuleb teha valikuid ja otsida uusi võimalusi koostöös erasektori või Euroopa Liidu tõukefondidega.
Hea nõu kulub ikkagi ära — kahju, et Randel Läntsilt pole poliitilise trummi tagumise ja hädavale kõrval tulnud midagi asjalikku. Eelmiste valimiste linnapeakandidaadilt ootaks natuke rohkem.