Rebane tuli Rebase ukse ette magama

Noor rebane tunneb end Maasika tänava maja ümber nagu omas kodus ja mitmest ukse tagant kadunud jalatsipaarist hoolimata meeldib ta ka pererahvale. Looma vaevav kärntõbi paneb inimesi siiski muretsema.

FOTO: Riina Metsoja

Seda, et linnaloomad inimest ei pelga ja tihtipeale Viljandi eramurajoonide aedadesse satuvad, on kuulda üha sagedamini. Ühe Maasika tänava maja elanikud avastasid rebase lausa ukse taga magamas.

Koera kombel seljaga vastu klaasust toetuvale reinuvaderile peale sattunud Riina Metsoja rääkis, et see loom käib tema aias peaaegu iga päev, enamasti kella 19 paiku. Suveõhtuti, kui pere väljas grillis, istus rebane vaid paari meetri kaugusel ja jälgis sööjaid, teinekord tegi aga õuemööblil uinakut.

«Ta on nagu oma loom — vahel jookseb lastel järel,» lausus Metsoja.

Paar nädalat tagasi, kui rebane end ukse taha kerra oli keeranud, lasi ta end rahumeeli pildistada. Alles siis, kui perenaine ukse lahti tegi, lonkis loom pikkamööda nurga taha.

Riina Metsoja elukaaslane, kelle nimi on koomilise kokkusattumuse tõttu Rein Rebane, peab maja ümber luusivat tegelast üheks kolmest tänavusest rebasepojast, kes talle juba kevadel silma hakkasid.

«Mulle meeldib, et loomad meil maja ümber käivad, kohe uhke tunne on,» lausus Rebane. Samas tõdes ta, et noor reinuvader tundub olevat kärnas ja see teeb natuke murelikuks.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts, kelle kodu on samuti Uueveski oru kaldal, pidas loomade äärelinnadesse tungimist paratamatuseks, sest seal on neil hea toidulaud. Seda, et nad lausa maja ukse ees põõnavad, nimetas Korts siiski anomaalseks.

«Kui sellised kontaktid tekivad, tuleks sekkuda,» lausus ta. «Looma peaks kinni püüdma ja kui ta on terve, siis mujal loodusesse laskma, haige aga vastavalt vajadusele kas terveks ravima või magama panema.»

Omaette küsimus on, kes sekkuma peaks. Septembri lõpul, kui «Sakala» Peetrimõisas luusivast kärntõves reba­sest kirjutas, veeretasid keskkonnaamet ja päästeteenistus probleemi lahendamist üks­teisele nagu kuuma kartulit, keskkonnaministeerium lükkas selle aga linnavalitsuse sülle.

Tõnis Kortsu hinnangul ei tohiks metsloomadega tegelemist mingil juhul omavalitsuse õlule panna, sest kui Tallinn välja arvata, pole ühelgi linnal ega vallal võimalust ega vajadustki soetada erivarustust, näiteks uinutipüssi, ja võtta tööle spetsialiste. Samuti ei või seda jätta päästjate ja keskkonnakaitsjate tegevusvaldkonna piirile nagu praegu.

«Linna sattunud loomi peaks aitama üks ametkond, mille eksperdid tunnevad loomade käitumist ja oskavad olukorda adekvaatselt hinnata,» leidis Korts. Ta tõdes, et sellekohase seadusemuudatuse võiks algatada jahimeeste selts, ja lubas panna küsimuse järgmise juhatuse koosoleku päevakorda.

Tagasi üles