Arst otsustas hakata ka oma tervist turgutama

Agnes Leesmäe on 42 aastat Viljandis inimesi arstinud. Nüüd jäi ta pensionile. Foto: Elmo Riig / Sakala

Terve septembrikuu oli perearst Agnes Leesmäe kabinet lilli täis, sest aastakümneid tema hoole all olnud inimesed tahtsid pensionile suunduvale tohtrile tänu avaldada.

Kohe pärast Tartu ülikooli lõpetamist Viljandisse tulnud Agnes Leesmäel sai täis 42 aastat arstitööd. Ta alustas jaoskonnapediaatrina, oli pikka aega lastenõuandla juhataja ja seejärel perearst. Põhjalikumalt on ta end täiendanud allergoloogia ja pulmonoloogia vallas.

Meenub tükk aega tagasi «Sakala» algatusel kogunenud vestlusring, kus tohtri kitsuke kabinet oli täis emasid, kelle lapsed olid allergilised. Naised jagasid oma tarkusi ja arst kiitis nende mõtted heaks või soovitas asja üle siiski natuke mõelda. Muidugi oli ta kõigi käekäiguga kursis, sest need olid tema patsiendid.

Pole saladus, et paljud väikeste laste emad eelistavad perearsti, kes on varem töötanud pediaatrina. Agnes Leesmäel oli hulk hoolealuseid, keda ta oli juba titast peast tohterdanud ning kes nüüd käisid tema juures juba oma lastega.

Üks patsient ütles Agnes Leesmäest rääkides, et too on heas mõttes vana kooli arst.

«Kui mul laps sündis, tuli ta kohe koduvisiidile ja vaatas, kas meil ikka on kõik titale vajalikud tingimused. Mulle meeldis ka see, et kui vähegi võimalik, soovitas ta rahvameditsiini vahendeid ega kirjutanud kohe kangeid tablette välja,» rääkis naine.

Kauaaegne kolleeg Juta Vähi meenutas aegu, mil oldi noored lastearstid ja energiat jätkus kõigeks. Tööd oli palju, kodus väikesed lapsed, aga harrastati ka isetegevust ja elati seltsielu.

«Agnes lõi igal pool kaasa. Eriti paistis ta silma lauljana, nii ansamblis kui solistina. Tema oli meie tangolaulja.»

Paraku on ka arst luust ja lihast, aastatega tuleb väsimus ja tekivad tervisehädad.

Agnes Leesmäe ütles, et oli lahkumismõtteid mõlgutanud mõnda aega.

«Juba eelmisel aastal olin nagu Hamlet: olla või mitte olla? Kui end pikka aega ette valmistad, pole töölt ärajäämine psüühiliselt nii raske. Liikuvalt rongilt maha hüpata on raske,» arutles ta.

Agnes Leesmäe on tänulik kõigile oma patsientidele, kes on teda pikki aastaid usaldanud, ja soovib neile tulevikus parimat. Üks tema tööpõhimõtteid on olnud inimestele sisendada, et suures osas vastutavad nad oma tervise eest ise, eelkõige elustiili valikuga.

«Sellest pole midagi, kui mõnikord ei ole jõudu valitud rada käia. Sööte õhtul hilja kõhu täis või ei viitsi paar päeva võimelda, mis siis ikka. Alati saab uuesti alustada. Peaasi on eneseusk ja tahtmine,» julgustas ta kõiki. Ja võib-olla ka iseennast, sest nagu orav rattas tööd tehes ei ole sugugi lihtne kõiki tervisliku elustiili õpetusi järgida.

«Nüüd katsun oma tervise enam-vähem korda saada, seejärel kodus kõik tegemata tööd ära teha ja eks siis näe,» rääkis Agnes Leesmäe lähematest tulevikuplaanidest.
Kindlasti ei saa ta aga kurjaks, kui mõni kauaaegne patsient helistab ja nõu küsib.