Urve Palo: Lastega maa toetuseks

Urve Palo rahvastikuminister . Foto: .

TÄNAVU 1. jaanuaril elas Eestis 1 340 935 inimest. Nendest 295 996 ehk 20 protsenti olid alla 20-aastased, 814 297 ehk 61 protsenti 20—64-aastased ning 230 642 ehk 18 protsenti 65-aastased ja vanemad.

Nüüdseks, mil oleme jõudmas järgmisesse aastasse, on meid siin, Eestimaal, kokku umbes tuhande jagu vähem, sest vanemaid inimesi, kes igavikulistele teedele lahkuvad, on rohkem, kui noori juurde tuleb.

Samas on rõõm tõdeda, et peredesse sündivate laste arv on viimastel aastatel suurenenud. Keskmine sündimuse näitaja ühe naise kohta (1,64 last) on Eestis Euroopa keskmise näitajaga võrreldes juba mõneti paremgi ning meie kogemusi perepoliitika vallas käiakse teistest riikidest uudistamas.

KÕIGE SELLE toreda taustal ootavad Eestit siiski ees keerulisemad ajad. Palkade kiiret kasvu pole järgmistel aastatel ilmselt oodata ning majandusmured kasvatavad hoogsalt töötute hulka. Paljudel on senisest raskem iseseisvalt hakkama saada.

Selle peale öeldakse tihtilugu, et lapsed ei sünni rahast, vaid ikka armastusest ning armastuse defitsiiti pole lähiaastateks ennustatud. Jah, põhimõtteliselt on see tõesti nii, kuid on naiivne uskuda, et majandusraskused iivet üldse ei mõjuta.

ME TEAME, et Eesti pered armastavad endiselt lapsi ning soovivad enamasti vähemalt kaht, aga sageli ka kolme järglast. Kuigi inimeste julgus peret luua on viimastel aastatel kasvanud, on see nüüd asendumas ebakindlusega tuleviku suhtes.  See tuleneb nii üldisest majanduslangusest kui ebakindlusest nende toetuste suhtes, mida Eesti ühiskond võib pakkuda.

Viimased uuringud näitavad, et vaid iga kolmas eestimaalane on kindel, et tal on raskel ajal loota kellegi teise kui enda peale. Selle näitajaga oleme Euroopa Liidu liikmesmaadest viimaste seas. Ebakindlus ei soosi aga sääraste siduvate otsuste, nagu lapsekasvatamine, vastuvõtmist.

MIS MEIE kindlust siis suurendaks? Lapsekasvatamise puhul on sellel kindlusel kolm sammast: riik, omavalitsus ja pere.

Õnneks ei ole riik seni laste arvelt suuri kärpeid teinud ning ma loodan, et esimesel võimalusel taastatakse ka riiklikud investeeringud lasteaedadesse, ranitsatoetus ja isade võimalus võtta lapse sünni puhul kaks nädalat riigi tasustatavat lisapuhkust.

Mul on hea meel, et Eesti omavalitsused on aastate jooksul muutunud aina lapsesõbralikumaks. Selleks leiavad nad ka üha rohkem ressursse.

Sel aastal omavalitsuste hulgas tehtud uuring näitas, et omavalitsuste lapsesõbralikkus sõltub rahast ja laste osatähtsusest rahvastikus. Kumbki tulemus pole üllatav, kuid mõlemad on siiski julgustavad. Need räägivad sellest, et võimaluse korral soovitakse lastesse investeerida ning laste ja nende vanemate hääl on kohalikul tasandil kuuldav. Vastupidine tulemus oleks olnud väga kurb ning me oleksime pidanud tõsiselt oma riigi ja rahva püsimajäämise kohta küsimusi esitama.

Loodan väga, et noorte perede hääl on ka edaspidi kuuldav kogu Eestis, sest sellel on kaalu ja mõju. Sellest sõltub Eesti tulevik.

PERE KOLMAS tugi on kindlasti tema ise.

Soovin, et Eesti pere otsustaks kõigi eluväärtuste seas just laste kasuks. Keeruliste aastate järel saabuvad kindlasti paremad ning lapsed kui väärtus jäävad alati.

Eesti pere koosneb traditsiooniliselt emast, isast ja lastest. Selleks et Eesti naisel oleks laste kasvatamisel tugi, pole Eesti mehel vaja muretseda mitte ainult oma pere, vaid ka oma tervise pärast. Kahju küll, aga seda pole väga paljud mehed seni mõistnud.

Kuigi paljud mehed arvavad, et naised hindavad nende juures eelkõige suurt teenistust, näitavad uuringud, et naised niimoodi ei mõtle. Küll aga ei ütleks nad ära abist koduste tegemiste juures. Ka kindlus, et teineteist toetatakse tingimusteta nii rasketel kui kergematel aegadel, tuleb suureks kasuks, eriti kui peres on lapsed.

SAGELI TAVATSETAKSE öelda, et lapsed on tulevik. Nõnda on meie tulevikuotsused perede kätes.

Julgust lastega maa kasuks otsuste tegemisel ning rõõmu-ja armastuserohket uut aastat!