Mõrvamüsteerium tõi Frida Viljandisse

Filmitakse «Kättemaksukontori» reklaamklippi. Tavalisel võttel ümbritseb tegelasi veel suurem arv tehnilisi töötajaid. Foto: Gert Kiiler

Kui toimetusse jõudis e-kiri, milles pakuti võimalust jälgida Viljandis seriaali «Kättemaksukontor» filmimist, ei saanud ma seda käest lasta.

Esiteks on alati huvitav näha kodulinnas toimumas midagi niisugust, mis jõuab ka laiema vaatajaskonna ette — saati kui kaasatud on Ugala näitlejad. Teiseks võimaldas see mul kui seriaalimaailmaga kokku puutunud inimesel visata pilgu peale sellele, kuidas tegutsevad kolleegid ja konkurendid. Ning kolmandaks lubas see avada teletöö telgitaguseid.

Stiilne mees ja auto

Viljandisse oli sarja tootjatel plaanitud kaks võttepäeva. Selle ajaga tuli filmida stseene mitmes avalikus kohas ja mujalgi. Esmalt oli plaanis teha Viljandis ka ühe eramaja võtted, kuid sobivat paika ei leitud ning need lõigud filmiti Tallinnas.

Pühapäeva hommikul on võtterühm Aasa külalistemaja ees — see on ühtlasi nende siinne peatuspaik — ning filmib kahe kohaliku politseiniku (Ugala näitlejad Tanel Ingi ja Meelis Rämmeld) ja eradetektiiv Frida (Marika Vaarik) kohtumist. Et Viljandi rahvas eelistab puhkepäeva hommikul enamasti kodus püsida, saavad filmijad tegutseda suurema tähelepanuta.

Õigupoolest pealtvaatajaid polegi, hoolimata sellest et auto, millest Frida väljub, on glamuurne 1959. aasta Cadillac Eldorado. Sama stiilne kui auto on ka selle sohver, keda mängib eesti arvatavasti tuntuim rock’n’roll’i staar Andrus Kasesalu.

Tundub, nagu oleksid mõlemad saabunud ajamasinaga. Olgu öeldud, et Kasesalu on võtteplatsil vist ainsana oma rõivastega, sest täpselt sellisena käib ta ringi ka argielus.
Võte ise ei kujuta endast midagi erilist ning paberil mahub see lühike vestlus ehk poolele leheküljele. Aga filmitakse seda ligi tund aega.
Miks nii kaua, võib tekkida küsimus. Kas tõesti ei saa näitlejad oma tööga hakkama? Saavad küll. Aga sarja vaatavale inimesele võib tulla üllatusena, et kõik võetakse üles ainult ühe kaameraga! Kuni polnud seda oma silmaga näinud, ei uskunud minagi, et see võimalik on.

Üks kaamera tähendab seda, et kõiki stseene filmitakse nelja-viie nurga alt ja seega mängitakse üht asja läbi mitu korda. Mida rohkem tegelasi, seda rohkem võttenurki: suur plaan ühest tegelasest ja siis sama tema vestluspartnerist. Lisaks üldplaanid ja vajaduse korral veel detailid: näiteks käes olev pilt. Mõistagi ei piirdu asi ühe duubliga.

Kõige selle juures tundub hämmastav, kuidas suudetakse heli hiljem niimoodi kokku monteerida, et jääb mulje ühe raksuga võetud stseenist.

Režissöör Ain Prosa tegutsemist on nauding jälgida. Ehkki lõpptulemus ja töö sujuvus sõltuvad kogu tiimi professionaalsusest, on kummaline, kui täpselt on kõikide stseenide nägemus Prosal peas, nii et juhised tulevad nagu lindilt.

Need neetud nimed!

Külalistemajaesine võte läbi, suundub võtterühm lossimägedesse. Vahepeal on juurde tulnud Oleg Titov — tema kehastab kahtlast rikkurit, kes Viljandis asju omasoodu ajab.
Sõidame koos kolleeg Tea Raidsaluga Cadillaci sabas läbi linna. Lossimägedes otsustab Ain Prosa, et Cadillac, millest Frida mägedes tegutsejaid jälgib, võiks asuda hoopis all Ranna puiesteel. Võtan vastu ettepaneku istuda giidina
uunikumi, et see ikka õigesse kohta jõuaks.

Teel järve äärde kordab Marika Vaarik teksti ning nendib, et alati pole kõige lihtsam sündmuste liinis kiirelt järge pidada. Nimelt filmitakse tihti paar-kolm osa läbisegi, sest praktiline on teha korraga ära ühes ja samas kohas toimuvad stseenid. Noogutan mõttes rahulolevalt kaasa: ka teistes sarjades käib tootmine samamoodi.

Tekstiraamatusse piiludes näen, et Mihkel Ulmani kirjutatud stseenid on napid — see annab sarjale dünaamilisust. Kui lühikesi tekstilõike meelde jätta pole näitlejal suur kunst, siis nimedega on keerulisem. Televaatajagi peab sarja jälgides pahatihti pingutama, et aru saada, milline tegelane millise nimega kokku käib, aga hüplikus järjekorras stseene tegeval näitlejal on see veel raskem. Eriti kui korraga tuleb välja paisata mitu nime, mis ei pruugi olla kõige suupärasemad.

Juhtub, et näitlejail tuleb rääkida tegelasest, kellest ei teatagi midagi peale tekstis oleva nime. Kõige ilmekamalt näen seda hiljem, kui Jaan Rekkori mängitav komissar Rein Pihelgas toimetab rannas arreteerimist: ühes lauses tuleb tal välja öelda nii kahe vahistatu kui ohvri nimed. Segaduse vältimiseks täpsustab näitleja kõigepealt, kes on kes.

Reklaami kah!

Ranna puiesteele jõudnud, istume Kasesalu ja Vaarikuga autos, kuni üleval käib võte. Ja see käib kaua, sest peale näitlejate tuleb arvestada ka heitlikku sügisilma ja ümberkaudset eluolu.

Kolleeg Tea Raidsalult kuulen hiljem, et filmijaid segasid nii järvel tiirutav mootorpaat kui päikese ja pilve peitusemäng. Nagu eespool mainitud, võetakse iga stseeni üles mitme nurga alt ning ei ole ju võimalik, et päike kord paistab, kord on pilve taga. Sestap pidigi pidevalt passima õiget hetke.

Lõpuks tuleb võttetiim  mäest alla, et jäädvustada lähiplaanid autos olevast Fridast. Järgneb kohustuslik promoklippide tegemine: ükski erakanaleis näidatav seriaal ei saa läbi sutsakateta, milles näitlejad teatavad, et sarja uus osa on eetris juba järgmisel (või mõnel muul) õhtul.

Kuigi töö pole iseäranis raske, ei ole ma veel näinud inimest, kes oleks sellest ülearu vaimustuses. Küll aga on see meeldiv piltnikule: tegelased on paigal ja poseerivad.
Reklaamid tehtud, suundub tiim Aasa külalistemajas asuvasse staapi.

Kolm fänni

Tunnike hiljem filmitakse linnavalitsuse ees stseeni, kus Oleg Titovi kehastatud suurärimees kohtub politseinike ja Fridaga. Nüüd on võtterühm pälvinud kolme väikse fänni tähelepanu.

Täpselt sel hetkel, kui Marika Vaarik autosse istub ja uks kinni klõpsatab, julgeb üks arglikult pärida: kas teie olete Frida? Kuigi vastust ei tule, jäävad poisikesed võttepaigale.

Pärast mõningat ootamist saabub Viljandist laenatud Audi maastur, millest saab tunniks ajaks Oleg Titovi tegelaskuju sõiduk. Kui hakatakse selgitama, kuidas ärimees peab kaadrisse sõitma, selgub ühtäkki, et Titov ei oska autot juhtida. Lahendus leitakse kiiresti: rooli läheb tema saatjat kehastav pikajalgne tütarlaps.

Just siis, kui on plaanis esimene võte, käivitab naaberhoovis keegi mootorsae. Hetk läbirääkimisi ja hea viljandlane on valmis saagimisega veidi ootama.

Piinlik lugu

Raekoja juures õnnestub mul seada end niisugusesse olukorda, milles osalejate üle olen ise varem naerda saanud. Oleme ju küll näinud telekast naljakaid klippe, kui keegi on sattunud tänaval otse-eetris tagaplaanil kaadrisse. Selle asemel et edasi kõndida, hakkab eksinu kõigi silme all ära hiilima.

Võtetel on kõrvaltvaatajana väga raske osalejaid pildistada. Kogu aeg pead jälgima, et ei satuks kaamerasse. Kõige kindlam on olla kaameramehe selja taga.

Paraku on seal inimesi rohkem kui küll ja vaba pildistamisnurka seetõttu väga raske leida. Nii proovingi külje pealt õigeid kaadreid kätte saada. Paraku keerab kaamera ühtäkki minu poole, mispeale annan jalgadele valu ja pagen linnavalitsuse hoovi varjule.

«Kas õnnestus?» pärin nurga tagant piiludes Prosalt? «Ei, kus sa sellega. Peale jäi mees, kes oli kuskilt kaamera varastanud,» vastab too, õnneks rahulikult. Ja läheb uus võte.

Hiljem on võtterühmal plaan filmida politseimaja juures, mis süžeeliini järgi peaks olema saanud eespool mainitud kahtlase suurärimehe sponsorluse abiga üheks Eesti moodsamaks.

Mulle meenub, et kohalik politseihoone on hoopistükkis remondis ja kilesse mähitud. See paistab tulevat tegijatele üllatusena, kuid toetab päris kenasti stsenaristi väljemõeldut.

Kavandatud korteristseen võetakse üles näitleja Tanel Ingi pool. Et korter peaks kuuluma tema tegelaskujule, on võttepaik päris sobiv.