/nginx/o/2010/10/19/451505t1ha65d.jpg)
Meie riigi idanaabri juures ja kogu maailmas on muutunud ääretult populaarseks, lausa hitiks satiiriline laul, milles ilgutakse Venemaa valimiste teemal. Kuid sealt võetud refrääniga «Meie vaimuhaigla valik on Putin, meie vaimuhaiglale valmistab rõõmu Putin» võib iseloomustada ka Eesti välispoliitikat, ainult Putini asemele saab olenevalt olukorrast ja tingimustest kirjutada mõne teise nime.
Ansambli «Rabfak» laulus räägitakse vaimuhaigest, kes vastuseks Venemaa tulevikku puudutavatele küsimustele saab sanitaridelt süsti tagumikku. Ka Eesti välispoliitika on mingis mõttes samasugune: üldsusele räägitakse ainult seda, mida tahetakse, ning peaaegu ühelegi asjalikule ja lihtsale küsimusele selget vastust ei anta. Vastuseks kuuleb tavaliselt segast juttu, mida võib nimetada diplomaatiliseks mulinaks.
Välispoliitikat uurides jääb vägisi mulje, et kui pole kusagilt saadud täpseid korraldusi või soovitusi, siis upub Eesti diplomaatia vassimisse. Viimasel ajal ongi meie riigi välispoliitiliseks kontseptsiooniks kujunenud seisukoht: ärme arva ega tee midagi, kuni ei tea, mida sellest arvavad suured riigid. Kui üldiselt peetakse teenäitajaks Ameerika Ühendriike, siis Eesti välisministeeriumile on tähtsamad pigem Berliini, Pariisi ja Londoni hoiakud.
Lihtsustatult öeldes seisneb välispoliitika teiste riikide regulaarses külastamises ja omakorda sealsete diplomaatide vastuvõtmises, mitmesuguste lepingute sõlmimises ja ühiste arusaamade kujundamises. Tipp-poliitikute välisvisiidid on enamasti viisakusaktid, millest konkreetset kasu pole. Näiteks sooritas Läti uus president Andris Berzinš oma esimese välisvisiidi Eestisse. Samamoodi käib värske Eesti president kõigepealt lähimates naaberriikides Soomes või Lätis. Need käigud pole midagi enamat kui visiidid visiidi pärast.
Pealegi on seda laadi külaskäikudes, kätlemistes ja embamistes palju võltsi. On ju kõik maailma tippjuhid sõbralikult patsutanud Liibüa äsjast liidrit, kelle surma needsamad tegelased nimetavad nüüd õigluse võiduks, mõistuse triumfiks. Kui see pole silmakirjalikkus, siis mis see on?
Õigupoolest võib õhku visata mõttetera, et ühelgi riigil pole suurt ja mahukat välispoliitikat üldse vaja — täpselt samamoodi, nagu mõni maa saab edukalt hakkama sõjaväe ja kaitseministeeriumita. Teiste riikidega võib suhelda välispoliitilisi kontseptsioone välja töötamatagi ning majandus- või kultuurilepete sõlmimisega saaksid hakkama muud ametkonnad, selleks ei pea tingimata tegutsema välisministeerium.
Ka Eesti NSVl oli välisminister, kuid tema oli ametis rohkem moe pärast, Läänele demonstreerimiseks. Pärast Eesti taasiseseisvumist moodustatud valitsusse kuulus välisminister juba teiste liikmetega võrdsetel alustel. Sellest ajast saigi alguse Eesti välispoliitika, mida tavaliselt nimetatakse küll iseseisvaks, kuid mis paljudel juhtudel seda siiski veel pole.
Välispoliitika ei käi viisaastakuplaanide järgi, seda peab arendama paindlikult ja igast üksikolukorrast lähtudes. Mõnikord tuleb küll ette erakorralisi situatsioone (jalgratturitest pantvangid), mis nõuavad teistsuguseid lähenemisviise ja avalikustamismeetodeid.
Ka ajakirjanikke ja diplomaate võib kritiseerida Venemaa suhtes valitseva liiga suure paine pärast. Venemaad on meie elus ebanormaalselt palju: kui mõni sealne kümnenda järgu poliitik juhtub midagi Eesti kohta arvama, tehakse meil sellest põhiuudis ja algab meeleheitlik trall tolle väidete ümberlükkamiseks: enamasti sealsed poliitikud ju Eesti kohta midagi head ei ütle. Venemaa tähtsusetu avaldus muutub Eestis orkaaniks!
Paljud diplomaadid on kinnitanud, et Eesti välispoliitikas on aetud asju põhimõtteliselt õigesti, ehkki mõningaid vigu on ikka tehtud. Eesti välispoliitika põhisiht on iseseisvuse kestmine ja vabaduse säilitamine ning muu tegevus tuleneb sellest.
Tavainimesele võib jääda mulje, et suurem osa Eesti välispoliitilist tegevust on salastatud, kuid kindlatele allikatele tuginedes võib väita, et vähemalt 95 protsenti välispoliitilisest läbikäimisest on avalik ja ülejäänugi ei sisalda mingit riigisaladust. Järelikult on siinne välispoliitika üsna läbipaistev, mida ei saa ütelda paljude teiste maailma riikide kohta.