NÕUKOGUDE AJAL üheks suuremaks ühistegelikuks organisatsiooniks kasvanud Eesti looduskaitse seltsi (ELKS) asutamisest möödub 4. novembril 45 aastat. Tallinna põllumajanduse ministeeriumi avarasse saali kogunes toona üle poolteisesaja teadlase, kultuuritegelase ja loodusesõbra, kes otsustasid üksmeelselt luua kodumaa looduse paremaks kaitsmiseks ühenduse.
Selle ettevalmistamise ja möödapääsmatu kooskõlastamise juhtfiguurid olid ministrite nõukogu aseesimees Edgar Tõnurist, metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder ning akadeemilise looduskaitsekomisjoni teadussekretär Jaan Eilart.
Organiseeriv toimkond tegutses looduskaitse valitsuse egiidi all. Eestvedaja oli Heino Luik, üks seltsi loomise mõtte arendajaid. See idee oli idanenud juba 1965. aasta algusest, mil siinkirjutaja saadeti Gorkisse üleliidulise looduskaitseseltsi konverentsile maad kuulama. Meie selts asutati ja jäi toimima iseseisvana.
Seltsi põhikirjas nimetati põhieesmärkidena looduse ja ühiskonna suhte korrastamist, rahvusliku kultuuripärandi säilitamist, jätkusuutliku looduskasutuse ja maastikuhoolduse edendamist ja propageerimist, inimeste keskkonnakaitseteadlikkuse suurendamist ning loodus- ja kultuuriobjektide kaitset ja hooldamist.
Need pealtnäha ametlikud juhtmõtted olid sisult sügavad ja kaasakiskuvad ning kümmekonna aastaga paisus seltsi liikmeskond 23 000ni.
Kohe pärast avakonverentsi asutati ridamisi osakondi. Viies moodustati 5. detsembril 1966 Viljandis ja üheteistkümnes 24. veebruaril 1967 Suure-Jaanis.
Lõuna-Mulgimaad hõlmav August Kitzbergi nimeline osakond pungus Viljandi omast 1985. aastal. Kokku sai osakondi 43, tänapäeval on neist alles 33. Liikmeid on praegu 9000 ringis.
Suurt materiaalset tuge pakkusid looduskaitsjatele niinimetatud juriidilised liikmed, keda oli üle 150, sealhulgas sadakond kolhoosi ja sovhoosi. Hiljem punaparuniteks sõimatute seas oli niisiis arvukalt kodulooduse ja -kultuuri hoidjaid!
LOODUSKAITSE SELTSI esimeheks valiti Edgar Tõnurist, kes oli jäänud punase karjääri kiuste eestimeelseks.Võib arvata, et tema läbilöögivõimeta poleks 1970. aastal asutatud Lahemaa rahvusparki, mis oli Nõukogude Liidus esimene omataoline. Seltsi etteotsa jäi Tõnurist 1981. aastani.
Meie looduskaitseliikumise tüürimees oli väsimatu taimeteadlane ja loodusetutvustaja, laiahaardeline kultuurimees ja rahvuslike väärtuste propageerija Jaan Eilart. Arnold Rüütli järel oli ta aastail 1988—1997 ELKSi esimees ja seejärel surmani auesimees.
Looduskaitse seltsi Viljandi osakond mäletab oma esiajaloo suurkujudena Hardu Toometit, Enno Piiri, Juhan Partsi, Hillar Kattaid, Ellen Vilbastet, Harri Paali ja teisi.
UUE ISESEISVUSAJA kosutavates, aga tükati tormistes tuultes on kõigi seltside töös kaasalööjate arv kahanenud. Noorem põlvkond kasutab innukalt uusi töö- ja arendusvõimalusi, vanem on väsinud ja kahaneb paratamatult. Omaaegsest 194 looduskaitse seltsi asutajaliikmestki on pealepoole maakamarat jäänud ainult poolesaja ringis.
Seda enam peaksid järgmised põlvkonnad hoolitsema kodumaa loodusväärtuste eest, et neid saaksid nautida ja kasutada tulevasedki eestlased.