«Klapi» blogis (klappp.blogspot.com) on kirjas, et ühed sokid jõudsid teatrisse väga armsa kaaskirjaga, milles oli lugu põneva elukäiguga vanaemast, keda hüüti Koosimutiks. Kiri on selline.
«Klapi» blogi avaldab sokiloo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Saatsin Teile need sokid, mida kunagi Tallinnast helistades lubasin. Siis aga tuli meelde, et igal asjal on oma ajalugu. Kuna minu vanaema nii tahtis saada lavale mängima, kuid teda ei peetud selleks sobivaks, siis olgu need sokid siis tema asemele. Need on Eliise Kevendi tütretütre laulatamata abikaasa omad, mida see tütretütar on innukusega parandanud. Mitte et ei oleks vahendeid uusi sokke muretseda, vaid vanast harjumusest, siis kui veel polnud kusagilt millegi eest midagi saada. Olgu need sokid siis laval killukesed Eliise Kevendi soovi killud, mis kaovad ära teiste kildude hulka.
Vabandan, et raiskasin Teie nii kallist aega, kuid millegipärast tahtsin just kuhugi teatrisse saata teate sellest, et kunagi oli keegi naine nimega ELIISE KEVEND, kelle saatis MENNING Peterburgi näitekunsti õppima ja kellest sai ESIMENE EESTI SOOST NAISNÄITLEJA TSAARI TEATRILAVAL ja kes oli ka esimene eesti näitleja, kes oli saanud spetsiaalse koolituse sellel alal. Tema materjalid on TALLINNA TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUMIS teatri osakonnas.
Lugupidamisega Maret Kärtna.»