Õunapuu: kui kõik leiutaks jalgratta, upuksime kodarmasinate koolnuaeda

Lauri Õunapuu Foto: Elmo Riig / Sakala

Algupärast pärimuslikku rahvalaulukultuuri ning kodumaa ja muu maailma rahvalaulikuid ja -laule esitlevat festivali «Videvikuaja laulud» peetakse neljas linnas. Viljandisse jõuab see ülehomme õhtul.

Viljandi pärimusmuusika aida väikeses saalis on osalejatel peale kuulamise võimalik iidseid laule kaasa laulda ja õppida.

Lauri Õunapuu, mitmendat korda sa videvikuaja lauluõhtuid korraldad?

«Videvikuaja laule» festivalina ehk iluajana, nagu me seda hellitavalt kutsume — «festival» tundub ju võõrapärane —, korraldada on mul teine kord. Varem ja vahepeal on muid kontserte ning lauludega videvikuõhtuid olnud läbi aastate ütleksin lausa, et lugematu hulk.

Iluaeg «Videvikuaja laulud» on tänapäevasemat laadi sari. Soovijad saavad tulla kuulama iidseid laule — ka kuulamine on ju väga tähtis!

Hingedeaeg on tulekul. See on ilmselt suurepärane aeg endasse vaadata.

Endasse vaatamiseks on alati suurepärane aeg. Enesega tegelemiseks pole paremat aega kui eluaeg!

Hingedeajal, kui kevadised ja suvised kiired toimetused on läbi, passib vaadata ka väljapoole. Siis on ülim aeg tähele panna kõiki, tänu kellele on sul elu ilus, kelder täis aedvilju või kontod täis kopikaid.

Hingedeaeg ei ole ainult kadunud inimeste mäletamise püha, vaid sobib, tänamaks ka kõiki elavaid hingi, kellega sa seda ilma jagad või jaganud oled.

Või nagu oled öelnud: siis saab vaadata enda sisse ja ajas tagasi.

Ja kes minevikku ei mäleta, see... Tegelikult — ja see ei ole sugugi habetunud kõlbluskuiviku arvamus — märkab inimene üha vähem ja vähem, mis tema ümber toimub.

Noilt inimesilt, kes kunagi meie käidavad rajad rajasid, on, mida tänuga üle võtta. Kas või noodsamad laulud, mis ei koosne ainult sõnadest ja viisist, vaid sisaldavad kõike, mida ühel elutervel maailmal pakkuda on, ning on tiined tarkusest ja tarmust.

Põhisiht on niisiis ikka olnud propageerida pärimuslikku rahvalaulukultuuri. Kuidas seda vastu on võetud?

Eesmärk pole säilitada üksnes laulukultuuri, vaid kõiki teadmisi, tarkusi ja elukogemusi. Laul on selle imeväike, ent tähtis osa. Kui iga põlvkond tahaks leiutada oma jalgratta, upuksime ebaõnnestunud kodarmasinate koolnuaeda.

Mul on hea meel, et leidub inimesi ja laulikuid, kellelt on veel palju õppida ning kõrva taha panna. Olen lugenud mälestusi Karjala meestest: laulikuks peeti ka noid, kellelt polnud kunagi ühtegi laulusõna kuuldud, ent keda teati olevat targad ja ravitsejad.

Olla laulik on eluviis. Nood iidsed laulud ei olegi rahvalaulud tänapäevases lavalises showbiz-võtmes, vaid elu loomulik osa. Vanade laulude ja teadmiste juurde jäävad pigem need, kellele on võõras hõisata estraadilavalt leelo-leelo.

Me siiski vajame neid eeskujusid, keda saab vahel õige harva «metsast» välja tuua, näitamaks, et elu ei ole elavatele veel väga võõras. Ja neid võetakse ikka rõõmuga vastu. Isegi kivilinna mees vajab tagumiku alla haljast lappi, eks?

Eesti inimene armastab oma minevikus, mõne põlvkonna kaugusel eksisteerivat mälu. Muidugi — naljaga pooleks — vaid siis, kui ta ei istu just su enda köögis ega nõua hommikukohvi ja muffinit. Õnneks leidub veel muffiniküpsetajaid, muidu ei oleks ka «Videvikuaja laule»!

Pakud järelikult seda, mis on sul endal südame ligi.

Just nimelt. Mida iganes sa elus ka ei teeks — tehes seda nii hästi kui suudad ning eelkõige iseenese jaoks, võid olla kindel, et leiad mõttekaaslasi, kellele su tegevus korda läheb. Erinevalt paljudest ehitistest, tavadest ja kommetest on laulul sageli õnnestunud aegades ellu jääda.

Laul, iseäranis rahva- ehk moodsa sõnaga pärimuslaul, on huvitav nähtus. Kuni püsivad vanad vaated ja aated, tööd ja tegemised või kombed ja talitused, ei kao ka traditsioonilised laulud. Suurtes kultuuri murdepunktides vanad laulud ja lood surevad ning asemele tulevad uued.

Võib-olla on eesti inimesel veel nii palju vana ja viisast elunägemust, et janu ajatu ning küpse kultuuri järele sunnib meid aeg-ajalt vanavanemate taarikappa kummutama või vähemasti otsima mõnd algupärast allikat.

Toosama janu allikavee, sajandite jooksul küpsenud laulude, tarkuste ja kogemuste järele togibki mind tagant leidma enesesarnastele lauluhuvilistele sääraseid võimalusi, nagu nüüd Viljandiski ühel päeval teoks saab.

Räägi palun natuke lähemalt, mida Viljandis reedel näha ja kuulda võib?

Viljandisse tuleb reedel bretoon Jañlug Er Mouel, kes on sealseid rahvalaule laulnud juba teismeliseeast saadik ning õppinud oma ala parimatelt meistritelt — kohalike külade vanadelt memmedelt ja taatidelt.

Ühtlasi on ta professionaalne muusik ning mänginud paljude gruppidega mitmelt stiilirindelt: džässi, bossanoovat, rokki ja muud.

Jañlug avaldas mulle, et on just professionaalse muusika taustal hoomanud vanade laulude erilisust. See on kannustanud teda uurima ja avastama ning jagama leitut teistelegi.

Viljandit väisab iluajal veel setu Õie Sarv koos tütar Maarjaga. Ta on vapustavalt hea setu laulude ja kultuuri tundja. Ka Õie on öelnud, et ei pea enda lauldavaid mingiteks rahvalauludeks. Iga laul on osa temast ja ta elust — olemise viis.

Jañlug Er Mouel annab kell 16 Viljandi kultuuriakadeemias Posti tänav 1 kõigile huvilistele õpitoa. Pärimusmuusika aidas algab setu ja bretooni lauludega kontsert kell 19. See pole mõistagi harilik: Õie, Maarja ja Jañlug on laval korraga ning samuti moodustavad kontserdi osa kuulama tulnud inimesed. Ei ole esitajaid ja publikut — pigem videvikuaja pidajad.

Loomulikult on õhtu ja õpituba kõigile tasuta.

On öeldud, et tähtis pole see, milleks lugu omal ajal kirjutati, vaid see, mida ta meile täna ütleb.

Muidugi. Rahvalaulud on ju õigupoolest oma elu juba ammu ära elanud, moest läinud ning välja surnud koos selle hõimuga, kes end kunagi selle maa lasteks arvas.

Meie, järeltulijad, oleme saanud kohutavalt suure, lausa hindamatu päranduse. Ent keel, mida räägime, ei ole enam see. Eluväärtused on teised ning õigupoolest poleks tolle pärandusega suures plaanis mitte mõhkugi peale hakata, kui rahvakultuuri iseloom ei käsiks tal muutuda ning ajaga kaasas käia.

Inimene tõlgendab ju nii või naa kõike, mida kuuleb või näeb, lähtudes sellest, mida ta teab või tunneb. Ja need, kellele ta selle edasi pärandab, saavad asjast samuti omamoodi aru. Ühest ja samast asjast ei saa olla kahte identset arusaama. See tingibki rahvakultuuri, sealhulgas laulude ellujäämise.

Kuidas suhtud laulu arenemisse ajas?

Iga kultuurinähtus elab oma loomulikku elu ja kuni leidub inimesi, kellele see korda läheb, elab ka kultuur — muutub ajas just siis, kui vaja, ning sureb, kui vaja.

Meiegi iidsed regilaulud olid kunagi uus ja moodne nähtus. Need sündisid, arenesid ja jõudsid sellesse faasi, kus on nüüd. Ma arvan, et ei pea end tingimata pooleks pongestama ja muutma neid nõnda, et nad sobituksid praegusesse euroopalikku maailmapilti.

Me ei pea laule säädma, sätitama ultramoodsatele instrumentidele ja kohitsema primitiivsesse uude helikeelde. Areng peab rikastama, mitte suretama. Ja kui vanaisa ühel päeval sureb, tuleb ta auga ära saata, mitte elutoa tapeedi taustal esiletõstmiseks siniseks värvida.

Lauljana tunnetad kindlasti aegadevahelist seost kõige paremini ja tugevamini.

Hea ja kindel on olla jätkaja — kanda enne mind elanud inimeste mälestusi, kuulata ning aimata läbi laulude tarkusi, mis muidu jääksid kaugesse möödanikku.

Lauludel on meile palju rääkida, õpetada arusaamist, hoidmist ja hoolimist, tihti ka läbi üsna kõvera huumoriprisma. Kes kuulatab, see kuuleb.