Sõjapidamine on vanem kui inimkond, sest meie hominiididest eellased taplesid üsna agaralt. Jääb üle ainult imestada, kui kiiresti said primitiivsetest jahiriistadest tõhusad taparelvad.
Kõige demokraatlikum relv ja kivistunud piksenooled
1. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud peamised tapariistad püsisid tuhandeid aastaid enam-vähem muutumatud. Nende osa igapäevaelus on võimatu üle hinnata. Pole siis midagi imestada, et ka Viljandi muuseumi kogudes võtavad relvad enda alla nii mahuka osa, et teadusdirektor Ain Vislapuu otsustas üheks selleteemaliseks ettekandeks valmistudes valdkonna mastaapsuse tõttu seada endale ajapiirangud ning võtta kõigepealt ette mõne muinasaegse sõjariista.
Relvad satuvad muuseumi kogudesse väljakaevamistelt või juhuleidudena. Mõnda on aastasadade vältel kasutatud sekka ka mingil muul otstarbel.
Vislapuu meenutab kolme aastakümne tagust juhtumit. Üks Virumaa mees tõi Rakvere muuseumi arvatava tseremoniaalse pulmamõõga, mis võeti selle pähe rahumeeli etnograafiakogus arvele. Alles märksa hiljem selgus, et tegu oli hoopistükkis üliharuldase pronksiaegse relvaga.
Viis miljonit aastat
Vanim muuseumi kogus olev odaots on luust ning pärineb mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast. Ain Vislapuu nimetab oda kõige demokraatlikumaks relvaks. Oda kui tähtsaimat ja levinuimat lähivõitlusrelva on kõige rohkem mainitud ka kirjalikes allikates. Selle läbi langes näiteks liivlaste ristitud vanem Kaupo.
«Kui vana on oda, seda ei oska keegi öelda,» räägib Vislapuu. «On teada, et seda kasutavad isegi ahvid: nad närivad puuoksa teravaks, et tabada sellega rotte ja teisi väikseid loomi ning püüda kala. Arvatakse, et inimese eellase käes on oda olnud juba viis miljonit aastat tagasi.»
Miks on see tapariist siis ikkagi kõige demokraatlikum? Väga lihtne. Juba kiviajal lasti see käiku jahil ja sõjaski. Odal on olnud palju tüüpe ja seda kasutasid nii rikkad kui vaesed. XI ja XII sajandil pandi neid hauda kaasa peale kogukonna jõukamate meesliikmete ka tavalistele.
See riist täitis sõjalise otstarbe kõrval tähtsat rolli mitmesugustel kombetalitustel ja liisuheitmisel, näiteks lepingute sõlmimisel, sõja kuulutamisel, rahu sõlmimisel ja ennustamisel.
«Oda oli eestlase elus ülimalt tähtis,» toonitab Vislapuu. Oma sõnade tõestuseks on tal muuseumi kogudest ohtralt ette näidata nii lihtsaid jahi- kui uhkelt kaunistatud viikingiodasid — kõik siit kandist leitud.
Töö- ja sõjariistad
Kes meist ei mäletaks ajalootundidest pihukirvest. Neid teritatud tulekivitükke hakati kasutama umbes kaks miljonit aastat tagasi. Peagi avastati, et kui kinnitada tööriist puust varre külge, tulevad löögid märksa tugevamad.
Viljandi muuseumi vanemad kirved võisid olla kasutusel nii töö- kui sõjariistadena. Neil polnud varre jaoks auku, vaid need kinnitati otsast lõhestatud puitvarre külge. Seda laadi kirved on üllatavalt tillukesed ega meenuta eriti tänapäevaseid töövahendeid.
Esimesteks sõjakirvesteks peetakse venekirveid, millel pole muidugi mingit pistmist venelastega. Nimelt on need paadi- ehk venekujulised.
«Nende otstarve pole tõtt-öelda selge,» möönab Vislapuu. «Venekirved võisid olla kasutusel nii kultus-, töö- kui sõjariistana. Oli aeg, mil neid peeti pelgalt relvadeks, kuid nendega saab väga hästi ka tööd teha.»
Eesti looduslike kivide muster on alati erinev ja kordumatu. Neid on punaseid, musti, halle, pruune ja kirjusid. Torkab silma, et kivikirved on enamasti pilkupüüdvad ning hoolikalt töödeldud, järelikult võisid need vabalt olla ka kultusesemed.
Tänapäeva eksperimentaalarheoloogid on teinud kindlaks, et neid valmistada polnudki teab mis raske. Tuli lihtsalt valida õige kivi ja hakata toksima. Aega küll läks, aga seda oli omal ajal laialt käes.
Viljandimaalt on leitud eri ajajärkudest paarkümmend kivikirvest. Kolmanda Kristuse-eelse aastatuhande lõpul või teise algul peatusid Valmas venekirveste kultuuri inimesed, kellest jäi maha kuuseoksamustriga savinõude kilde ja venekirve tükk.
Vislapuu lisab, et kui omal ajal hakati kivikirveid leidma, ei teadnud keegi, mis need õieti on. Neid usuti leiduvat pikselöögi kohal ja hakati pidama piksenoolteks.
«Venekirveid peideti lauta või kanti koguni taskus,» jutustab Vislapuu. Seejuures lähtuti uskumusest, et välk kaks korda ühte kohta ei löö. Arvati sedagi, et kes on kivikirvest käes hoidnud, oskab edaspidi kätega tervendada. Sellest riistast lihvitud pulbrit kasutati arvatavasti raviotstarbel.
Võtan ühe kirve kätte. Tundub uskumatu, et see sile ese on valmistatud primitiivse tehnikaga käsitööna. Riist on parajalt raske ning nii kummaline kui see ka ei ole, tundub katsudes kummaliselt soe.
Vibust ammuni
Vanad eestlased kasutasid palju nuge ning need terariistad sobisid kahtlemata peaaegu igaks elujuhtumiks. Nuga kasutasid nii mehed kui naised.
Võib olla üsna kindel, et naistel kõlkus nuga tihti vööl. Teadagi: ajad olid ohtlikud ja karmid. Noast või pigem selle tupest kujunes ka tähtis ehe. Säilinud on peamiselt pronksist noatuped.
«Mõõk on olnud juba antiikajast peale kõige sümboolsem relv,» räägib Ain Vislapuu. «See oli peamiselt jõukamate sõjameeste ja ratsameeste sõjariist. Mõõgad olid väga kallid.»
Mõõk polnud kindlasti demokraatlik. Need tõhusad raie- ja torkerelvad nõudsid suurt osavust ja head väljaõpet ning meie päevini on neid jõudnud kolm korda vähem kui odasid. Enamasti on muuseumides käekaitseraudu, mõõgatupe osi ja mõõganuppe, sest nood olid vahetatavad.
Muistse vabadusvõitluse lõpuperioodini olid vibud ainsad kauglaskerelvad. Terviklikult pole neid säilinud — kui siis ehk Lõhavere linnuselt leitud poolik kadakane vibu. Eestis need sõjariistana tõenäoliselt õieti välja ei arenenudki, vaid jäid rohkem jahirelvaks.
Muuseumides on võimalik näha üksnes luust, kivist ja metallist valmistatud nooleotsi.
«Esialgu olid vibud maailmas primitiivsed relvad, umbes kuuskümmend sentimeetrit pikad ning lühikeste nooltega,» jätkab Vislapuu. «Sellise noolega iseenesest ei tapa kedagi, kuid arvatakse, et tihti kasutati mürki.»
Viljandi muuseumis leiduvatest rohketest nooleotstest on osa mõeldud spetsiaalselt rõngassärke läbistama.
Amb tuli Eestis kasutusele muistse vabadusvõitluse ajal. See oli vibust mitmes mõttes etem, sest laskis kaugemale ja selle nooltel oli suurem jõud.
Erinevalt paljudest teistest vanadest relvadest on amb — mõistagi tänapäevase tehnoloogiaga valmistatu — kasutusel ka praegusel ajal. Moodsat ambu kasutavad edukalt sportlased, eriüksuslased ja salakütid.
Eestlaste relvad sarnanesid naabermaades kasutatutega. Samas olid muinasaja lõpu sõjariistad enamasti juba kohapeal valmistatud. Saaremaal oli jõutud koguni mõõgaterade tegemiseni.