Kui lapsed on tegemata, pensioni ei saa

Andres Arrak Foto: Peeter Langovits/Postimees

VANADUSPENSIONI MÕISTE ja pensionifondid on seotud Preisi-Saksa riigimehe Otto von Bismarcki nimega: just tema algatas 1889. aastal seaduseelnõu «Vanaduse ja töövõimetuse kindlustamine». Töötavaid inimesi maksustati, et tagada pension 70aastastele ja vanematele. USAs loodi tsiviilisikute vanaduspensioni süsteem aastal 1920.

Seega on vanaduspensioni makstud ümmarguselt sada aastat. Võrreldes inimajaloo 35 000 aastaga, on see periood kaduvväike. Minu vanaisa, kes oli Võrumaal metsavaht, vist jõudis pensioni saada, aga tema isa suri kindlasti, kuulmata seda sõnagi.

PARAKU TUNDUB, et võib-olla üks inimpõlv veel ja riigipensioniga tuleb hüvasti jätta. Miks siis?

Tulgem veel kord ajaloo juurde tagasi. Saja aasta eest elas tüüpiline leibkond maal. Iga pere moodustas nii tootmis- kui tarbimisüksuse. Ühise söögilaua taha kogunes kolm korda päevas kolm kuni neli põlvkonda.

Keskmiste ülal pidada olid nii noored kui vanad ja väetid. Mingit pensioni polnud ega olnud vajagi.

Enne Esimest maailmasõda käis Ameerika valitsuse eelarvest läbi veidi rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse koguproduktist. Valitsuse roll majanduses ja sotsiaalsfääris sai olla proportsionaalne selle kahe protsendiga. Aastatuhandeid kestnud peresisene kompensatsioonimehhanism tagas nii rahvaarvu kestliku kasvu kui inimeste väärika vanaduspõlve.

Kui ei olnud pensioni, polnud ka pensioniiga. Kujutage ette, et minu vanavanaisa oleks Võrumaal ühtäkki teistele pereliikmetele teatanud: tema enam põllu- ja majapidamistöödes ei osale, kantagu talle söök ja jook kandikul leso peale.

Juba pool sajandit on inimesed kolinud maalt linna, unustanud lapsed tegemata, ostnud tuhandete kilomeetrite kaugusel kasvatatud toitu, läinud vara pensionile ja tahtnud tagatipuks veel palju raha saada. Selline enesehukatuslik käitumismudel ei saa kaua kesta. Iga ühiskond, kus mingil ajal lapsi ei tehta, lõpetab halvasti.

Asi pole selles, et keskmine eluiga tõuseb ja mediaan­eluiga kasvab, vaid selles, et riigipensioni makstakse valdavalt pay-as-you-go süsteemi järgi: ühel kuul kogutakse sotsiaalmaksust raha kokku ja teisel jagatakse pensionidena välja.

Paha on ka see, et kui veel pool sajandit tagasi maksis neli-viis inimest maksu ja üks sai pensioni, siis nüüd on see suhe paljudes riikides juba kaks ühele.

Eestis on umbkaudu 700 000 tööturul osalejat, kellest üle 60 000 sooviks küll tööd teha ja makse maksta, aga ei saa, sest nad on töötud. Vanaduspensionäre on Eestis 300 000. Aastal 1938 oli neid muide 14 000.

Seega kõigub ka Eesti suhte kaks ühele piiri peal. Itaalias tuleb kahekümne aasta pärast ühe pensionäri kohta üks töötegija.

Tähtis on ka see, millal pensionile minnakse. Sajandivahetusel hakkasid Prantsusmaal mehed pensioni saama 59,3aastaselt ja Ameerikas 65,1aastaselt. Naised läksid Itaalias pensionile 58,4aastaselt, Ameerikas seevastu 64,2aastaselt ehk kuus aastat hiljem.
Kui arvestada, et itaallannadel on tööturul osalemise määr 55 protsenti ja ameeriklannadel 75 protsenti ning itaallanna sünnitab keskmiselt 1,2 ja ameeriklanna kaks last, hakkab pusle kokku saama.
Eesti on Läti järel Euroopas kehvema fertiilsusmääraga riike. Liik, mis ei paljune, sureb välja. See kehtib ka inimeste kohta, aga enne väljasuremist hakkab meil hästi valus, sest kalleid heaolu- ja pensionisüsteeme ei õnnestu enam finantseerida.

EESTIL ON vedanud, sest me pole jõudnud paksu ja kallist heaolu veel üles ehitada. Kuidas teised, meist põhjas ja läänes asuvad riigid oma süsteeme kärpima hakkavad, seda ei kujuta hästi ette. Õigemini annab sellest küll aimu telepilt: Kreekas käib katkematu streik. Viimasena streikisid (sic!) maksuametnikud, kelle palka ähvardati kärpida ja kelle tegemata töö tagajärjel ongi Kreeka suuresti nii kehvas olukorras.
Järelikult tuleb riiklike pensionisüsteemidega mõne aja pärast hüvasti jätta. Mis saab siis? Mis tuleb asemele? Eesti ja mitu anglosaksi riiki on asunud üles ehitama erapensionifonde ehk meie mõistes teist ja kolmandat sammast. Riik paneb teise sambasse isegi raha juurde. On sel kõigel mõtet?
Mina olin sammaste tekkides juba nii vana, et kolmandasse koguda polnud mõistlik. Teine sammas on kohustuslik. Aga teatavasti peab sealt raha tagasi saamiseks elama vähemalt 80aastaseks kui mitte kauem. Keskmine eesti mees oma elukommetega nii kaua ei ela.
Pealegi — olin kaheksa aastat maksnud, kui läksin ja vaatasin, mis sellest rahast on saanud. Nominaalselt oli raha alles veidi vähem kui sisse pandud, aga inflatsiooni arvestades oli kolmandik kadunud. Sealjuures olid fondihaldurid oma töötasu ja preemiad kindlasti sisse kasseerinud.
Et kolmanda samba raha paigutatakse enamasti riskantsematesse finantsinstrumentidesse, on tõenäosus, et järjekordne kollektiivne masu sellest taas suure osa ära sööb, veelgi suurem.

VEEL ÜKS tähtis aspekt seob pensionifondide kestlikkuse Kreeka ja teiste riikide võlakriisiga. Palju on räägitud, et tegelikkuses ei päästeta Kreekat, vaid talle laenu andnud Prantsuse ja Saksa panku. Suur osa eksperte on veendunud, et enamik Kreeka võlgu tuleb niikuinii maha kanda.
Selle peale võiks küsida, kelle raha siis Kreekas tegelikult kaotsi läheb. Vastus on järgmine: Euroopa tulevaste pensionäride oma. Ei ole ju saladus, et ka Eesti pangad on paigutanud osa raha Vahemere riikide valitsuste võlakirjadesse.
Milline on minu soovitus? Esiteks tehkem lapsi. Kolm on teatavasti kohustuslik. Kes sellega on hiljaks jäänud, kasvatagu maarjakaske, aga alustagu hiljemalt 30aastaselt. Kindel moodus on ka õiges kohas soetatud õige kinnisvara või muu kasvava väärtusega vara.

Üks on selge: laenudel põhinev tarbimisele tuginev lastetu ühiskond on umbtee. Vana laisk Euroopa peab leidma uue hingamise. Rõõm on kogeda, et alles hiljaaegu kriisi eitanud peaminister Andrus Ansip on Euroopa liidritele hiljaaegu saadetud kurja kirjaga näidanud, et saab probleemist aru.
Seepärast lõpetagem jabur haridusreform, pangem tulumaksumäär sõltuma laste arvust (alates neljandast lapsest määr null protsenti) ja tehkem haldusreform, et inimesed tahaksid maal elada.