PÄEVAKAVA, MÄNGUKAVA, võimlemiskava, õppekava – kõiki neid väga erinevaid asju seob sõna «kava». Kava all mõeldakse enamasti millegi elluviimise plaani. Ning kui me räägime kohaliku omavalitsuse arengukavast, siis see peaks andma meile arusaama konkreetse valla või linna sihtidest.
Seda peaks niisiis tegema ka Viljandi linna arengukava aastateks 2018–2023 koos selle juurde kuuluva eelarvestrateegia ehk finantsplaaniga. Rõhu langetan ma sõnale «peaks», sest eile Viljandi linnavolikogu laual olnud dokumentidest mina mingit sihti välja ei lugenud.
TÄNAVU 22. VEEBRUARIL võttis linnavolikogu vastu otsuse luua esinduskogu juurde ajutine komisjon eesmärgiga algatada Viljandi uue arengukava ja eelarvestrateegia koostamise protsess. Arengukava on planeeritud aastateks 2020–2025 (esialgne plaan oli 2020–2024).
Jah, te lugesite õigesti. Miks menetles volikogu eile siis arengukava aastateks 2018–2023, küsite.
Vastus on iseenesest lihtne ja bürokraatliku iseloomuga. Nimelt näeb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) ette, et arengukava ja eelarvestrateegia peavad hõlmama iga aasta 15. oktoobri seisuga vähemalt nelja eelseisvat eelarveaastat. Et seni kehtis arengukava aastateks 2016–2021, oli linnal vaja seda uuendada, nii et see hõlmaks järgmist nelja aastat.
Seega on Viljandi linna arengukava aastateks 2018–2023 hädatarvilik dokument, et linn ei läheks seadusega vastuollu. Mingist märkimisväärsest uuendusest võrreldes arengukavaga aastateks 2016–2021 me aga rääkida ei saa, sest see on suuresti koopia vanast arengukavast, mis omakorda on olnud täiendatud versioon 2013. aastal loodud arengukavast.
VEEKESKUSE ARENGUID silmas pidades on selle dokumendi põhisõnum, et veekeskus tuleb kesklinna ning Jakobsoni kooli ujula läbib planeeritaval ajavahemikul remondi. Soovist algatada töörühm, kes analüüsiks erainvestori eestveetava spaahotelli ehitamist Viljandi järve randa, kava aga vaikib. Kas otsus kesklinna veekeskuse kasuks on siis langetatud?
Arengukava esialgne projekt vaikis ka sellest, et Viljandi linn on võtnud nõuks toetada Tartut kandideerimisel Euroopa kultuuripealinnaks. Ettepanek see kavva lisada tuli sotside saadikurühma liikmetelt kultuurikomisjonis.
Ühelt poolt võib võimul oleva koalitsiooni mugavusest aru saada, sest peaeesmärgiks on seatud aastateks 2020–2025 täiesti uue arengudokumendi koostamine. Kultuurikomisjoni koosolekul sõnas linnapea, et linnavalitsus ei hakanud kavva aastateks 2018–2023 ideid välja pakkuma, olgugi et neid juba on. Siinkohal aga küsin: miks mitte juba arutatud ideid volikogu ees tutvustada ja avalikkusega jagada?
ERALDI TEEMA ON SEE, kes aastateks 2016–2021 tehtud arengukava läbivaatamises ehk perioodiks 2018–2023 mõeldud arengukava ja eelarvestrateegia loomisprotsessis osalesid. Opositsiooni esindajad ühtegi ametlikku kutset kava ülevaatamisele ei saanud. Ka mitte need, kes eespool mainitud uude ajutisse komisjoni olid nimetatud. Samas võib igaüks lugeda 22. veebruaril vastu võetud eelnõust järgmist lauset: «Komisjoni ülesandeks on osaleda Viljandi linna arengukava ja eelarvestrateegia aastateks 2016–2021 ülevaatamises.»
Et koosolekutele ajutise komisjoni liikmeid ei kutsutud, jäi opositsioonile võimalus alles volikogu saalis ja komisjonides arengukava mõjutada.
Korrektsuse huvides olgu mainitud, et loodud ajutisest komisjonist osales vana arengukava ülevaatamises komisjoni esimees Helmut Hallemaa. Ma ei kahtle tema võimekuses arengukavaga seonduvaid küsimusi hinnata, kuid ma olen veendunud, et sotside saadikurühma seisukohti ta arengukava üle vaadates ei teadnud.
Teada võinuks ta aga seda, et linnavolikogu töökord sõnastab mustvalgel: komisjon on otsustusvõimeline, kui koosolekust võtab osa vähemalt pool selle koosseisust. Seetõttu ei saa ma nõustuda tõlgendusega, et komisjoni esimees kehastab kui püha kolmainsus kogu komisjoni tahet.
KÜSIN LAKOONILISELT ja lihtsalt: kuhu Viljandi suundub?
Arengukavast aastateks 2018–2023 tegelikult vastust ei saa, sest see jätab arvestamata hulga küsimustega, mis on juba praegu aktuaalsed. Näiteks kas Viljandi vajab veekeskust või spaahotelli? Kas Sakala keskus on eelkõige haldusasutus või siiski kultuurikeskus? Kuidas jätkab tegevust Kaare kool?
Küsimusi on veel ning et volikogu ees olnud arengukava neile ei vastanud, peab seda tegema aastateks 2020–2025 loodav kava.
Uue ajutise komisjoni esimese koosoleku eel palus esimees Helmut Hallemaa komisjoni liikmetel vastata kümnele küsimusele. Ühest või lugeda järgmist: «On avaldatud arvamust, et uuendatud Viljandi linna arengukavas sõnastatud linna arengu visioon ei ole piisavalt Viljandi linnale ainuomane ning on sarnasena üsna hästi rakendatav või kohaldatav ka mõne muu kohaliku omavalitsuse puhul või tarbeks. Samas ei ole see tõesti arengukava koostamise esmane ülesanne.»
Kui arengukava ei pea lähtuma ainult konkreetse linna visioonist, siis mis on üldse selle dokumendi mõte? Sama hästi võiks keskvalitsus luua arengukava põhja, kuhu iga omavalitsus saaks sisestada oma andmed.
Minu hinnangul peaks arengukava just nimelt andma linnale oma (!) sihi, mida järgnevad linnavalitsused ja -volikogud respekteerivad parteilisest koosseisust sõltumata.
Kuid tuletagem meelde, et arengukavaga ühes käib ka eelarvestrateegia, mis näitab, kas meil on seatud eesmärkide täitmiseks üldse raha. Kui uskuda linnavolikogule esitatud eelarvestrateegiat, saavutab linna netovõlakoormus järgmise viie aasta jooksul oma lae. Lühidalt öeldes: me laename end viimse piirini kinni ning loodame, et kõik plaani võetu õnnestub. Tasub kriitiliselt küsida: kas me tahame majandusbuumi harjal võimekuse piirini jõuda?
AASTATEKS 2018–2023 loodud arengukava ei vii meid ühegi olulise küsimuse lahendusele lähemale, olgu selleks siis huvikoolide palgaküsimus, linna kultuurielu koordineerimatus või piirkonna ebapiisav ettevõtlusatraktiivsus. Pigem on see bürokraatlik sammuke, mis oli linnal vaja ära teha, et seadustega kooskõlas olla.
Tundub, et sihtide hägusust tajuvad ka inimesed väljaspool Viljandit. Hiljuti teatavaks saanud uudis, et Viljandi keskväljaku arendusprojekti rahastatakse ettevõtluse arendamise sihtasutuse soovitud 6,6 miljoni euro asemel 2,72 miljoni euroga, kõneleb sellest, et Viljandi linnavalitsuse maalitud pilt linna arengust ei veena olulisi rahastajaid väljastpoolt. Usk endasse on küll vajalik, aga kui see ei kõneta mitte kedagi peale iseenda, pole sellega midagi peale hakata.
Arutleda 2018. aasta suvel selle üle, mis 2016. või isegi 2013. aastal tähtis tundus, pole sihtide seadmine, vaid paigal tammumine. Uuendada arengukava arenguperioodi kestuse korrigeerimisega võib olla juriidiliselt korrektne, kuid mingil ajal peaksid plaanid ju realiseeruma hakkama ja kava oma väärtuse minetama. Kui see nii pole, tuleks osal meist tõsiselt peeglisse vaadata.
Jääb üle soovida, et arengukava aastateks 2020–2025 kujuneb selliseks, millesse me ka ise usume.