Viimane põhjus minna sajand tagasi kultuuriseltsile Koit püstitatud uhkesse majja kadus viljandlastel mõne aasta eest, kui sealt sunniti lahkuma Melissi nime kandev söökla.
Koidu juubeli pidajad lähevad oma majja ekskursioonile
29. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettekäändeks toodi kohe-kohe algav uhke remont, mis jäi tulemata.
Praegu on ainuke, kes püüab Viljandis Jakobsoni tänaval seisva ja üha enam tondilossiks muutuva väärika hoone eest hoolt kanda, sealsamas 50 aasta eest tööteed alustanud ja nüüdseks pensionile jäänud Raivo Volmer.
«On äärmiselt kurb, et maja ei leia peremeest. Juba kaks aastat on hoone ilma kütteta. Kõik hakkab lagunema, niiskus on suur, kuigi hoolitsen tema eest iga päev.»
Majast rääkides kasutab Raivo Volmer sõna «tema» ja tundub, et talle ongi hoone otsekui elusolend. Miks muidu on ta aastaid tasuta või väga väikese hüvitise eest päevast päeva seal koristanud, elektrijuhtmeid vedanud, lund lükanud ja tuhandet muud tööd teinud.
«Ausalt öeldes ei ole siin peremeest olnud sellest ajast peale, kui kadunud Ants Kukk lahkus,» nendib ta.
Ants Kukk oli Ugala direktor ajal, mil teater asus veel Koidu seltsimajas. Raivo Volmer oli seal valgustusala juhataja ja teistes tehnilistes ametites.
«Siin olid väga head inimesed: kadunud Karl Ader, näitlejad ja kogu kollektiiv, kes hoidis rohkem kokku kui oma pere,» meenutab ta oma noorusaegu läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel.
See elu sai otsa uue juhtkonna tulekuga. Mõne aja pärast leiti saali laest ka auk, mille abil sai kõrgetele ja kaugetele ülemustele tõestada, et Ugalale on hädapärast vaja uut maja, sest senine kukub kohe kokku.
Auk laes on alles ja maja samuti.
Luhtunud plaan
Viljandi kultuuriakadeemia haldusdirektorile Tonio Tamrale on Koidu seltsimaja natuke valus teema. Ta ütleb, et ei taha sellest üldse enne kõnelda kui seltsimaja juubelikonverentsil. Räägime reedel, seega päev enne tänast konverentsi.
Tamra toetas ideed, et Koidu seltsimaja hoonet saaks kasutada akadeemia etenduskunstide osakonna õppehoonena, ning hakkas selle nimel tegutsema.
Raha leidmisega oli raskusi. Remondi muutsid kalliks ja keeruliseks muinsuskaitse nõuded.
«Pidime lähtuma eelkõige kooli vajadustest,» nendib Tonio Tamra. Ta räägib majadest, mis lastakse pigem laguneda kui taastamisel mingeid muudatusi lubatakse.
Lõpliku kriipsu tõmbas Koidu seltsimaja uue eluga täitmisele plaan ühendada kultuuriakadeemia teatriõpe tihedalt Ugala teatriga.
«Kahjuks ei näe ma Koidu seltsimajal rakendust Viljandis, kus elanike arv järjest kahaneb ja kus keset linna on palju tühja pinda. Meil on juba teater, kultuurimaja ja pärimusmuusika ait. Koidu selts tahtis seda maja väga endale saada. Siis ei osanud keegi arvata, et selts ei kosu, äriideid ei tule,» räägib Tonio Tamra asjadest nii, nagu need on.
Tamra, kes on ka linnavolikogu liige, ütleb, et praegu peab Viljandis mõtlema eelkõige inimestele ja püüda midagi ette võtta, et elanike arv senise hooga ei kahaneks. «Tuleb endale tunnistada, et linna arengukavas kõlavad sõnad «laiendada, suurendada, ehitada» praeguses olukorras enam ei kehti.»
Paremaid aegu oodates
Viljandi linnavolikogu arengu- ja eelarvekomisjoni esimees Jaak Sulg ütleb, et Koidu seltsimaja ei ole ainult Koidu seltsi, vaid ka Viljandi linna asi, sest tegemist on avalikus kasutuses objektiga.
«Mina olen seda tüüpi inimene, kes kunagi lootust ei kaota. Me ei oska ette arvata, kunas tekib mingi huvigrupp, kes võiks selle hoone kasutusele võtta. Linnaeelarvest või mingite toetustega seda teha ei saa,» arutleb ta ning lisab, et ilmselt tuleb maja vandaalide kaitseks sulgeda ja katsuda linna abiga leida muinsuskaitse raha, et katuseaugud ära lappida.
«Ootame paremaid aegu,» ütleb Jaak Sulg.
Koidu kultuuriseltsi juhatuse esimees, koorijuht Allar Jakobson, kes käib hoone ainsas elektriradiaatoriga köetavas ruumis väikese Koidu kooriga proove tegemas, räägib Jakobsoni tänavast kui Viljandi kultuuritänavast ja vajadusest kultuuriseltsi hoone päästmiseks midagi ette võtta, aga konkreetset plaani pole temalgi.
Raivo Volmer seisab keset Koidu maja saali. «Saal on ju võimas, kõik töötab, prožektorid tegin korda. Ja milline akustika siin on, üks paremaid!»
Koidu seltsi juhatuse liige Aate-Heli Õun on laenanud Ugalast vaibad, mida mööda muusikakooli orkestrimajas juubelikonverentsi pidavad inimesed seltsimajja ekskursioonile tulles käia saaksid.
Nemad ei taha alla anda.