Kolme riigi kohtumine taluõues

Lõpurivistus. Näiteseltskond rõõmustab õnnestunud töö üle ning rahul on ka publik. Foto: Marika Tamtik

Millest alustada? Torm murdis hiljaaegu koduõuel saja-aastase pärna. Puu kukkus nagu mõõdetult piki lavaesist, jättes purikatuse konstruktsioonid ja lava enda terveks.

Mõne nädala eest oli siin 18 meetri kõrgune korvtõstuk. Kuus tundi olid Timmo ja Kalev mootorsaega ametis, saagides kuivi ja ohtlikke oksi. Auväärset pärna ei raatsinud nad puudutada.

Suvel käis peo ajal üle õue mitu räsivat tuuleiili. Aitäh, püsimast, vana pärn — ma ei julge isegi mõelda, mis võinuks juhtuda.

Jäätisetee

Hoian peauudist nagu maiuspala: mitte ei raatsi öelda, et Lilli ja Karksi-Nuia vahel on nüüd mustkatte saanud tee valgete joonte, õgvendatud kurvide ja uute euroviitadega, mis säravad eriti uhkelt öösel. Kurvi, kus kord kraavis käisin, pole enam.

Disainer Heiki Kongi peab seda Eesti kõige ilusamaks teeks. Nüüd on vist kadunud Balti keti viimane kruusatolmune lõik ning maantee on avatud uutele turismi-, matka- ja äriprojektidele. Oma suvises näidendis ristisid lapsed selle jäätiseteeks.

Elluärkamine

Lilli ehk endise Peraküla tähtis uudis võiks olla ka Nava naabertalu Silma taasärkamine — võiks lausa öelda, et surmaunest. Mädanev maja sai uued seinad ja katuse, selle ümbert kadus hektar võsa.

Ukse ees vana tamme all seisev silt «Muinaseluase» viitab mitmele tuhandele aastale, mis haaravad kõiki Eesti ajaloos tuntud elu- ja võimuvorme.
1945. aastal elasid seal

August Madisson ja tema naine. Talul olid kümme hoonet ning suur õuna- ja marjaaed. Kappides seisid omaköidetud romaanid, ajakirjad ja nõuandelehed. Nõnda oli see kuni 1949. aasta märtsiööni.

Eluase on nüüd päästetud, aga maa vajab seinte ja katuste kõrval ka hinge. Inimene peab elama sellega ühte elu — neil peavad olema ühine mõtlemine, nägemine ja hingamine.

Kirjanikuks

Jõuan lähemale festivalile «Nava lava 2011» . Tänavu oli põhjust vaadata üle metsade Taagepera poole. Ilusal suveõhtul kostsid sealt pulmaliste saluudipaugud, aga sädelevad raketid nägemisulatusse ei tõusnud. Metsa taga, otseteed minnes seitsme kilomeetri kaugusel elasid kunagi Murrikud — ilus eesti nimi, laenatud inimese parimalt sõbralt.

Nüüd võib Murrikute kodutalust leida vaid mõne ehtsa lävepakukivi, kõik muu on põlistatud ajalooraamatuis, lugemikes või teatrilaval. Murrik ei saanud tuntud kirjanikunimeks. Selleks sai Wuolijoki, Hella Wuolijoki — Taagepera lossi külje alt Mulgi talust sirgunud nääpsuke, aga enesekindel ja ülipüüdlik üliõpilane, rahvaluuleuurija, näitekirjanik, ärinaine, poliitik, läbirääkija, vang ja riigiraadio juht.

Seda kõike polnud ta paraku Helme kihelkonnas, ka mitte Tõnissoni ja Tartu vaimu ega Kalevite kantsi linnas, vaid üle lahe Soomes. Võib kujutleda, kui kiiresti võttis see tüdruk omaks sealse mõtlemise, keele, äri ja poliitika, kui suutis juba mõne aasta pärast tuua ilmale soome dramaturgia õied «Niskamäe naised» ja teised selle sarja näidendid.

Koduõuel

Tulen tagasi oma koduõuele, kus näitlejad Arvo Raimo, Riho Rosberg, Luule Komissarov, Aire Pajur, Iivi Lepik ja Karksi valla isetegevuslased lähevad nii sisult, välimuselt kui olemiselt iga tunniga üha rohkem Hella, tema õdede, vanemate ja õpetajate moodi.

Seda kõike dirigeerib tänapäeva väike ja kange, kuid romantiline noor naine Silvia Soro. «Nava lava» kuues pidu ja näitemäng kannavad seekord pealkirja «Väike kange mulgi naine». Sellega tähistame Hella Wuolijoe 125. sünniaastapäeva.

Maja on nagu ikka rahvast täis, kuid mitte puupüsti. Luuleküünis, kus sügisel lendavad ka tennisepallid, on juba nädala jagu toimetatud salapäraseid asju.

Viljandi kultuuriakadeemia tänavused lõpetajad Ott Kartau, Ragne Veensalu, Kait Kall ja Ivo Reinok toovad Eestis esimest korda lavale Hella Wuolijoe ainsa poeemi «Sõja laul». Eesti regivärsiline rahvaluule oli tol ajal hoolikalt hoiul Helsingis.

Sümpaatiaga

Sinna siis murdiski Hella Wuolijoki läbi tsaariministri kabineti sihikindlalt teed, jättes hüvasti Eesti, «Postimehe», Tõnissoni ja paljude lähedastega. Hellast sai maailmainimene. Ta tundis sümpaatiat vene demokraatide vastu. Tal oli sõpru Saksamaal, Inglismaal ja kes teab kus veel. Aga neid jäi ka Eestisse.

Nava näitetrupp ei võta tõsiselt paari kriitikut, kes on nimetanud Hella Wuolijoge Vene spiooniks, punaseks või sotsialistiks, vaid mängib tema noorus- ja perekonnalugu suure sümpaatia ning ajaloolise täpsusega.

Näidendi kirjutanud ja lavastanud Silvia Soro on risti-põiki läbi käinud Helme, Valga ja Tartu ning kudunud seni teadmata faktid oskuslikult dramaturgilisse kangasse.
Eriline kuju on näidendis Jaan Tõnisson, Hella südamesõber või veelgi enam. Lillist pärit Heino Rull saavutab selles rollis nagu paljudes teisteski tõelähedase tulemuse.

Lõpurivistusel seisab publiku ees 38 näitlejat, kellest nii mõnigi on mänginud mitut tegelast. Nende hulgas on ka kolm eri vanuses Hellat, Karksi noorteteater O on esindatud võrdväärselt suuremate ja kogenumatega. Ka Nava talu sulane Henno Martin Kõll teeb laval tööd sama andunult, kui talus kombeks on.

Tragöödia

Seekordne festival seob kolme riiki. Soome ja Hella Wuolijoki on kirjanduses, ajaloos ja poliitikas lahutamatud, seepärast on kohal väärikas külaline, Soome välisminister Erkki
Tuomioja.

Mõistagi pole see ametlik visiit. Riigitegelane on tulnud austama oma vanaema Hella Wuolijoe mälestust, kuid ministritöö ei katke ka Naval. Näidendi ajal piilub härra
Tuomioja peopesas olevat mobiiltelefoni peaaegu samamoodi kui vaatajate seas olevad poisid ja tüdrukud.

Vahe on selles, et välisminister peab üksikasjalikult kursis olema samal ajal Norras asetleidva tragöödiaga. Kas see on terroriakt? Mis saab edasi? Vaatajaskonnale jääb see märkamatuks, aga ministri kõrval istudes taipan, et midagi on lahti.

Vaheajal kuulen juhtunust meie Läti suursaadikult Mati Vaarmannilt, kes oli viis aastat samas ametis Soomes.

Pärast näidendi lõppu sööme härra Tuomiojaga maitsva Läti jäätise ning seejärel lahkub ta oma elu- ja tööradadele.

Talveunne

Kolmas riik sellel festivalil ongi Eesti ja Soome kõrval meie naaber Läti. Lasteetendust innustab ja spondeerib piiritagune Ruhja jäätisevabrik. Näidend «Jäätise kuningriik» on laste ühine ettevõtmine ning selle lõppedes jagab Ruhja vabrik lastele 200 tasuta maiuseportsjonit.

Rõõm naabritest on täiuslik. Saldejums on päeva parim ja magusaim sõna ning suursaadik Mati Vaarmann saab selge pildi, mis toimub piiritalus ja mis on «Nava lava». Tõdeme, et üks Mulgi kultuuriloo lehekülg sai Naval läbi mängitud ning edasi tuleb minna sama rada mööda.

«Nava lava 2012» kavas ongi mälestada teist kuulsat mulki, Lembit Eelmäed. Tema viimane täispikk etendus oli siin 2008. aastal, mil ta mängis talunäitemängus «Jukra» taevameest. Tahame taastada episoode sellest Eelmäe näitlejatööst ja teistestki — tema kirjandusloomingust ja mulgikeelsest luulest.

Vahepeal magab «Nava lava» talveund. Selle uue ärkamiseni on jäänud kaheksa kuud, aga tegijad virguvad juba varakevadel. Mida kõike pole vaja teha: kõrvaldada metssigade jäljed, riisuda lehed, korrastada muru ja platsid...

«Nava lava» on talupidamine, ehitamine, kontaktid, kirjutamine, kava õppimine ja tosin magamata ööd enne festivali. Kas ikka saame tehtud? 20., 21. ja 22. juulil 2012 näeme.