Tiritamm: Vihmaussipoiss Joosep leiab sõbra

Foto: Merle Karu

«Tiritamm» räägib loo vihmaussipoiss Joosepist, kes tundis enne talveunne jäämist igavust, kuid sai sellest õnneks siiski varsti üle.

Ühel ilusal sügisesel hommikul läks vihmaussipoiss Joosep igahommikusele jalutuskäigule.

Muld oli sõmer ja lõhnav ning linnud asutasid ennast taeva all parvedesse, et lõunasse lennata. Väga hea, mõtles Joosep endamisi, nad võiksid sel aastal ka konnad kaasa võtta: igavesed tüütused oma pikkade keelte ja ahnete suudega.

Seda, et konni on lõunamaal isegi küll ning et meie omad magavad talveund, Joosep ei teadnud, sest ka tema ise suikus maapinna külmudes mõnusale uinakule. Kõnealusel hommikul oli siiski veel vara talvele ja uinakule mõelda. Joosepil oli hoopis igav. Ta mõtles, et läheks ja vaataks õige ringi, kas ei sünni ehk kusagil midagi põnevat.

Mõeldud-tehtud. Joosep pistis oma terava nina maa seest välja ja tegi peaga tiiru — siuh! Ei midagi erilist. Tegi teisegi tiiru — siuh! Oot-oot, kas ei välgatanud seal miski. Võib-olla mõni eriti küütleva sulestikuga lind? Sellist ussike ei teadnud, sestap usaldas ta uuesti urust välja piiluda.

Nii-nii, kuhu see sädeleja siis jäi? Hmm, vahepeal pilve tagant välja hiilinud päikese käes läikis tõepoolest miski vastu — miski, mis püsis üsna vagusi.

Joosep roomas tasahilju lähemale, aga sädeleja ei liigutanudki end. Nihkunud veel lähemale, pistnud nina lausa vastu, nägi ta vastu vaatamas ilusat roosat ja prisket vihmaussipoissi. Silmapilk oli tundmatu sädeleja tal meelest läinud, sest uustulnuk paistis nii uudishimulik ja üleannetu, et temaga koos pidi kindlasti andma nii mõndagi põnevat ette võtta.  

«Tere. Mida sa siin teed?» katsus Joosep tundmatuga jutule saada. Kavala näoga ussipoiss püsis nii vagusi, nagu poleks küsimust kuulnudki. «Ma küsisin, mida sa siin teed,» kordas Joosep igaks juhuks, aga kui võõras ka seepeale midagi ei kostnud, vaid hoopis ise küsiva näo tegi, mõistis Joosep, et sõnadega vist sedapuhku hakkama ei saa.

Ta venitas kaela hästi pikaks, tegi peaga küsimärki meenutava kaare ja sai kohe aru, et just kehakeel on see, mida ussipoiss mõistab. Võõraski läks liikvele ja viipas, nagu tahaks teda kuhugi kaasa kutsuda.

Joosep noogutas õhinal. «Kas tahad mind kuhugi kutsuda?» küsis ta. Ussipoiss noogutas innukalt vastu. «Kas mängima?» uudistas Joosep edasi. Teine oli just seda nägu, et nimelt põnev mäng tal meeles mõlgubki. Aga kuidas küll aru saada, millist mängu ta mõtleb?

Joosep tõmbus mõtisklushetkeks urgu tagasi ja märkas silmanurgast, et sedasama teeb ka ussipoiss. «Selge! Sa tahad peitust mängida!» hõiskas Joosep ja kiirustas lisama: «Mina peidan!» Ruttu-ruttu tõmbus ta urgu varjule ja jäi otsijat ootama.

Aeg venis, aga kedagi ei tulnud. Lõpuks tüdis peitusemängija ootamast ning torkas nina mullapõuest välja. Ja ennäe, seda oligi võõras oodanud: niipea kui Joosep pea välja pistis, oli ta kohal, endal nägu laia naeru täis.

Nii mängisid nad mitu korda. Teisel ussipoisil ei paistnud olevat midagi selle vastu, et Joosep muudkui peitis ja tema muudkui ootas. Vahva oli ka see, et iga kord, kui Joosep nina mullapõuest välja pistis, oli mängukaaslane mõne vahva vigurinäo pähe mananud.

Kui lõunaaeg kätte jõudis, oli Joosepi mänguisu sedapuhku kenasti täis ning ta siirdus rahumeeli koju keha kinnitama. Võõraski pöördus oma kodu poole, nagu Joosep silmanurgast näha võis. Murelikult üle õla vaadates nägi ta teist rahustavalt noogutamas: ära muretse, homme mängime jälle!